Türklased Saaremaal
“W. A. Mozart “Haaremirööv”.
Ankara Riiklik Ooperi- ja Balletiteater.
20. juuli Kuressaare lossis.
Türgi ühe mainekama ooperiteatri, Ankara Riikliku Ooperi- ja Balletiteatri esituses jõudis kahel õhtul Kuressaare lossi ooperimajas publikuni türklaste uuslavastus Mozarti “Haaremiröövist”. Orkestrit dirigeeris Rengim Gökmen, kes on ka teatri kunstiline juht ja mänedžer, konservatooriumi õppejõud ning Presidendi Sümfooniaorkestri muusikajuht ehk oluline tegija Türgi muusikaelus.
1782. aastal Viinis esietendunud ja kohe populaarsuse võitnud ooperiga pidi Mozart keisri soovil alustama saksakeelse ooperi populariseerimist Viini õukonnateatris, kus seni domineeris itaalia keel. Tollal oli kõik türgipärane moodne, siit ka ooperi süžeevalik ning selle muusikasse kirjutatud türgipärane koloriit.
Lavastaja Yekta Kara oli ooperit lavale tuues üritanud järgida traditsioonilist lähenemist, kuid unustanud, et Mozarti ooperid (selle teose puhul Singspiel) nõuavad kõikidelt osalistelt näitlemisoskust ja virtuoosset laulmist. Kunstnik Çağda Çitkaya oli loonud vaatusest vaatusesse peaaegu muutumatu valgekuldse lavakujunduse, mis kuidagi ei aidanud kaasa lavastuse “elluärkamisele”. Teiseks vaatuseks oli Euroopat sümboliseerinud kolm korintose sammast lavalt kadunud, maas vedelesid vaid katkine sambatükk ja üksik kapiteel (kas Euroopa allakäigu allegooria?), domineerima jäi paša palee paraadtrepp koos uhke väravaga, millele lisasid Oriendi sära kolm kuldse poolkuuga minaretitippu. Osmani riigi rikkust ja võimu toonitas ka lava tagaseinal siranud toonase impeeriumi keerukas pitsatimuster.
Ooperi sisuks on noore armunud hispaania aadliku Belmonte rännak Türki, et vabastada paša käes vangis olev kihlatu Konstanze. Neiu oli koos toatüdruku Blonde ning Belmonte teenri Pedrilloga piraatide kätte langenud ja paša Selimile müüdud. Iseenesestki mõista on teenijadki teineteisesse armunud. Paša palees korraldab asju tema valduste järelvaataja Osmin, kelle koomilis-despootlik tegelaskuju pidi algselt tögama vaenlast (tollane Austria-Türgi konflikt).
Saaremaal esitati vahetekste nii türgi, saksa kui ka inglise keeles, isegi mõned eestikeelsed sõnad olid artistidel ära õpitud – siit teeniti ka korralik aplaus.
Paša Selim, keda Mozart tahtis näidata valgustatud ja võimuka valitsejana, figureeris lavastuses turbanit kandva sõnaahtra statistina (kahjuks oli dialooge ja vahetekste kärbitud), kellele polnud jäetud võimalust näidata end ei ühest ega teisest küljest. Eriti kummalise mulje jätsid esimeses ja teises vaatuses Selimi ja Konstanze peaaegu et isa-tütre suhted, kuigi jutt käis voorusliku neiu paša sängi värbamisest.
Konstanze on üks nõudlikumaid koloratuursoprani partiisid ooperiloomingus, kuid kahjuks polnud selle osatäitja (Esra Çetiner) vajalikul tasemel. Arusaamatuks jääb, miks valitakse repertuaari selline teos, kui ühte olulisemasse rolli pole leitud võimekat artisti. Puudusid koloratuurid, kõrged noodid läksid kohati kilama või ei tulnud üldse välja. Belmonte osatäitja (Arda Doğan) vokaalne sooritus oli ebaühtlane – ilusa lüürilise tämbriga tenor kord üllatas tehniliselt perfektse laulmisega, siis ehmatas keskpärasusega.
See-eest oli teenijarahvast armastajapaari suisa nauding nii vaadata kui ka kuulata. Nende mäng ja lavaline keemia ei jätnud hetkekski kahtlust, et tegemist on tõeliste armastajatega – kõike tehti kire ja naudinguga. Pedrillo osatäitja (Cenk Bıyık) võimsat ja ilmekat häält sai kuulda täies ilus ainsas Belmonte teenrile kirjutatud aarias. Ansamblid ei püsinud kohati koos ja mõjusid siis (kakofoonilis-)staatiliste etteastetena.
Blonde osa laulnud Nazlı Denis Borani koloratuursopran oli kerge ja kristalselt helisev, laulmine hingestatud ning virtuoosne – kindlasti oleks ka Mozart rahule jäänud.
Etenduse parima rolli tegi Sabri Karabudak Osmini rollis, tema võimas jõuline bass ja koomikuanne olid justkui loodud selle osa jaoks. Osmini kolmanda vaatuse kuulsa aaria tegid nauditavaks perfektselt esitatud virtuoossed käigud ja eriti madalad noodid, mida ooperibassil harva laulda tuleb.
Olgugi et orkester esitas Mozarti muusikat tehniliselt korrektselt, mõjus see kahjuks liiga kätteõpituna.
Kindlasti on tänuväärne, et meie publikul avanes võimalus näha ka teistsuguse kultuuritaustaga teatrimaja tegemisi. Galakontserdil esitasid türklased muuhulgas oma rahvuslikku ooperiloomingut, seda kandsid nii orkester kui solistid ette hoopis kaasakiskuvamalt, emotsionaalsemalt ja läbitunnetatumalt kui Mozarti teost. Hästi oleks passinud Saaremaa programmi “Haaremiröövi” kõrvale ka mõni Türgi algupärane ooper – publik oleks saanud näha ehk midagi tõeliselt eksootilist.
