Teatri kaitseingli tiiva all
“Tühermaa”
Autor Anna Jablonskaja. Lavastaja Marat Gatsalov. Osades Margus Prangel, Elina Reinold, Rain Sammelselg, Nero Urke, Raimo Pass, Jüri Tiidus, Marko Leht, Karle Nutonen, Aleksander Pihlak.
R.A.A.A.M Viinistu Kunstimuuseumi vanas kaltamajas.
Ta oleks oma tänuliku ja rohkearvulise sihtgrupi leidnud Tallinna Kultuurikatlas noore avangardijanuse publiku ees (ja miks mitte Stalkeri festivalil). Nüüd aga kõikus mereäärses kõledas betoonkolossis, üksteisest toolide hõreda asetusega eraldatud ja endassetõmbunud publiku vastuvõtt seinast seina – sügavalt puudutatud ja vaimustunud tänulikkusest kohkunud kodanike eituseni.
Oli näha, et lavastajale oli see väga isiklik ja oluline töö ja et ta võttis Venemaalt endaga kaasa andekad tänapäevased kunstnikud ja noore helilooja Dmitri Vlassiku, tänu kellele võiks seda lavastust edukalt ka Nüüdismuusika festivalil mängida. “Tühermaas” on võrdselt oluline roll nii tekstil, näitlejatel, ruumil, valguse/pimeduse dialoogil, kunstnikutööl, helikujundusel kui ka lavastaja jaoks võõra, kohaliku publiku x-faktoril. Kõik, ka lavastuse küsitavad ja nõrgad kohad, hakkasid kaasa mängima – “ Tühermaa” polnud täiuslik ja lõpetatud kuldmuna, aga see oli rikas, avatud ja elus teater.
Anna Jablonskaja näidendis veel leitav olmesatiir ja mahlakas koomika oli lavastusest peaaegu kadunud, nagu ka mõned süžeekäigud. Kordamööda vanas Roomas ja postsovetlikul Venemaal, unenägudes ja reaalsuses toimuv lavastus jutustas kõiki meeli kõnetades inimese olukorrast maailmas, üksindusest, hullusest ja armastusest, kusjuures kõigega loodi võõritav distants. Kummalisustunne ei kadunud, võisid vaadates nutta ja naerda, aga prilliklaas uduseks ei tõmbunud, pilku hoiti tähelepaneliku ja valvsana. Brechtile oleks see lavastus meeldinud.
Kui ajas ja reaalsustajus eksinud mees (Margus Prangel, pildil) jooksis poolpimedas end peites, marrastades ja oma hullust poja eest varjata püüdes lõputus ruumis edasi-tagasi, äkiliste pladistavate sööstudega, nagu suur alasti inimprussakas, siis oli poja mängurõõm ja ürgne elujanu sellega silmitsi kui hirmu tühistav lunastus.
Ja Elina Reinoldi armastav naine, kes esitas oma kurbi monolooge ja jõristas jämedat vaikset nuttu, polnud karikatuur oma meest hruštšovka köögis näägutavast naisest, temas oli sama palju üksindust, kahtlusi ja mõistmist kui ta mehes.
Kohe lavastuse alguses, täielikus pimeduses, kui Margus Prangeli rahustav ja südamlik hääl esitas ilma pateetikata antiikretoorikat, siis oli alateadlikult vihje mängureeglitele antud ja tume usaldus võidetud – ükskõik mis hullust, mis kurbust siin lähima pooleteise tunni jooksul jälgida ei tule, see ei saa olla vale, see ei saa olla halb, see ei saa olla rumal.
