Eesti põgenikust tehti Soomes film
See lugu painab soomlasi tänaseni. Eesti põgeniku Herman Treiali traagiline lugu. Mees puhkab oma viimset und Helsingi mullas, kuigi kõik pidanuks minema teisiti.1950. aasta kevadel juhtunu tõi ajaloohämarusest ekraanile Soome telemees Tom Östling (56). Tema vast valminud tõsielufilm “Põgenik” esilinastub sügisel telekanalil YLE1.
Seda peab iga soomlane nägema
Idee sai Östling ajaloolase Juha Pohjose mõne aasta eest ilmunud raamatust “Ei armoa Suomen selkänahasta”. “Põgenik” on teine osa YLE1 uuest sügisel algavast kaheksaosalisest sarjast, ütleb Östling. Pooletunnine film on pühendatud neile paljudele eesti põgenikele, kelle Soome valitsus Nõukogude Liidule välja andis ja kellest osale maksis see elu.
Östlingil oli kasutada hiilgav materjal – Treiali põgenemisest vändati Soomes 1962. aastal isegi mängufilm “Ohtlik vabadus” (Vaarallista vapautta).
“Ilma selle filmita vaevalt oleks minu film vähemasti sel kujul sündinud,” ütleb Östling ning lisab, et “Põgeniku” tegemine polnud kerge ja korra haudus ta isegi loobumismõtteid.
Östling on Eestiga olnud tihedalt seotud. Taasiseseisvumise ajal tegi ta siit raadioreportaaže, hiljem dokumentaalfilme, nende seas Viru hotelli ajaloost. “Praegu teen filmi operatsioonist Stella Polaris, kui 1944. aasta sügisel evakueeriti Soome raadioluure töötajad ühes peredega kiirkorras Rootsi. Nende seas oli ka eestlasi,” räägib Östling.
Östlingi õnnestunud filmjutustus Treialist on üles ehitatud mainitud mängufilmile ja soomlanna Sirppa-Leena Eloranta (siis Laurio) meenutustele. Laurio, kes oli üks Treiali päästeoperatsioonis osalenuist, põhjendab oma motiive lihtsalt: “Aitamise tahe oli nii suur, et võitis hirmu.”
Tegelikult oli see kahe mehe lugu, Treiali paokaaslast Artur Lõokest noored soomlased aidata ei saanud – tema oli juba tagasi Nõukogude Liitu saadetud.
Üle piiri Soome
18. juuli hommikul 1949 kõndisid Kursi lähedal maanteel üksteisele vastu kaks seljakotiga meest. Nad peatusid viivuks ja hakkasid siis koos Tartu poole astuma. Need olid endine sõjaväelane, kapten Herman Treial ja endine Rakke jaamaülem Artur Lõoke.
Paar päeva hiljem saabusid nad juba rongiga Leningradi. Mehed ladusid seljakotti leiba ja vorsti ning istusid taas rongile, mis viis neid Medvežegorskisse. Pärast kaheksa päeva kestnud jalgsimatka jõudsid Treial ja Lõoke piirini ning peagi olidki Soomes
Seal aga läksid nad vaat et tülli. Treial kavatses edasi minna Rootsi. Lõoke polnud sellega päri, tema tahtis end anda Soome piirivalve kätte. Lõpuks nii jäigi.
Piirivalve andis eestlased üle Soome kaitsepolitseile, kust nad pärast ülekuulamisi toimetati Helsingi läänivanglasse. Aprillis 1950 tabas mehi aga külm dušš – Kekkose valitsus otsustas nad venelastele välja anda. Treial haigestus ning tema üleandmine lükati edasi. Lõoke aga asus teele suure kodumaa poole, kus ta pärast juurdlust kohtu alla saadeti ja surma mõisteti. 11. oktoobril 1950 lastigi 41aastane Artur Lõoke Tallinnas maha.
Röövimine haiglast
Treial saadeti linna sisehaiguste kliinikusse tänu vangla meditsiiniõe Kaija Heikkilä häälekale nõudmisele. Et mehel oli üle 38 palavik, polnud see keeruline. Ent haigla oli vaid ajapikendus.
Kaija rääkis Treialist oma vennale Jaakko Heikkiläle. Vend otsustas kõhklemata korraldada Treiali põgenemise, kuigi oli päevselge, et ta võetakse varem või hiljem kinni.
Jaakko koos nelja kaaslasega kavatsesid Treiali haiglast röövida ja sõidutada ta esmalt Tehtaankatul asuvasse korterisse. Seejärel peita eestlane juba väljapoole Helsingit ja siis viia Rootsi.
12. oktoobri hommikul läks eestlast valvanud kordnik sööma. Haigla praktikant Sirppa-Leena Laurio läks Treiali palatisse ja ütles: tee on vaba! Mehed haigla ees autos olid juba ülimalt närvilised, kui äkki ilmus nähtavale haiglariietes mees. Treial! Autosse istudes aga kukkus Treiali tuhvel kõnniteele. Kõike seda nägi pealt juhuslik mööduja, kes kummardas ja ulatas tuhvli autosse.
Saatuslik tuhvel
Tund aega pärast Treiali põgenemist aeti jalule kogu Soome politsei. Tema tabamiseni viiva info eest lubati 100 000 marka. “Ma ei ole ei varem ega hiljem näinud Soomes sarnast inimjahti,” meenutas Kaija hiljem.
Järgmisel päeval ilmuski politseisse sadamatööline Urpo Sirkiä, keda meelitas kopsakas tasu. Tema see oligi, kes Treiali tuhvli autosse ulatas. Sirkiä andis autost üksikasjaliku kirjelduse. Mõne päeva jooksul tabati nii Treial kui ka tema abistajad.
Detsembris 1950 mõistis Helsingi raekohus otse haigevoodist toodud Treaialile põgenemise eest kümnekuulise vanglakaristuse. Enne jõule saatis Treial Kaijale viimse kirja. “Ma ei unusta teid iialgi... Mõtlen tihti, kas tuleb veel aeg, mil Eestis jälle paistab päike ja me saame vabalt minna maalt maale, Eestist Soome ja vastupidi.”
Treial suri läänivanglas 9. veebruaril 1951. Soomlasi, kes korraldasid tema põgenemise, karistas kohus vangistusega neljast kuni kuue kuuni, mis hiljem asendati tingimisi karistusega.
