Ewert & the Two Dragonsi plaat „Good Man Down” on suutnud avada siinse kuulaja maitsemeeled ja kuulmisaugud, mis seni olid muust prügist ummistatud. Kuidas muidu seletada asjaolu, et mainitud plaat püsib 19. nädalat Eesti plaadimüügiedetabelis tipus, ülevalpool ladygagasid, Mati Nuudet, Getter Jaanit ja „Elmari tantsuõhtu” sarja.

Kas ma eksin, kui ütlen, et keskmine eesti kuulaja, see, kelle maitset näikse peegeldavat plaadimüügi edetabel, ei armasta äärmusi? Ei usalda intelligentset kõnepruuki ega inglise keeles laulvat Eesti muusikut. Üldiselt vist mitte.

Aga Ewert & the Two Dragonsi menu tapab selle mõttekäigu. Bänd, kelle ridades pole isegi Kroonika kaanestaari mitte, ja tema läbini ingliskeelne ja ilmselge intellektuaalse kallakuga „Good Man Down” rokib täiega.

Sestap, kui Ewerti ja teiste draakonitega kokku saan, pean alustama tüütu ja kaugeltki mitte originaalse küsimusega: „Kas teid ennast mõnevõrra üllatab, et plaat nii hästi müüb?“

„Eks ikka! Loomulikult!” kostab nelja bändimehe pluss nende mänedžeri suust üksmeelne vastus.

Kristjan Kallas (löökriistad): Kui plaat kevadel ilmus, küsiti me käest – kui seda plaati müüakse tuhat eksemplari, kas olete rahul? Vastasime, et oleksime väga rahul. Nüüd on müünud kaugelt üle tuhande ja loomulikult oleme eriti rahul.

Erki Pärnoja (kitarr ja laul): Selle plaadiga on huvitav lugu. Käid ringi ja kuuled ühelt ja teiselt inimeselt, et nad on plaadi soetanud. Ja kinnitavad, et meeldib väga. Tegelikult ega päris täpselt ei teagi, mis elu see plaat elab. Sellele, kuidas müüb, ju pidevalt ei mõtle. Meil on proovidega ja esinemiste ettevalmistamisega piisavalt palju tegemist. Vahel loed kusagilt, et plaat müüb vägevalt. Mis siis ikka – üllatud positiivselt?

Miks just see plaat? Ewert and the Two Dragonsi eelmist plaati („The Hills Behind The Hills”) massid ei märganud. Kirglikumad fännid ostsid ja kiitsid.

Erki: Kui mõelda, siis ega sellel eelmise plaadil erilisi fänne väga olla ei saanudki. Sest seda bändi ju ei olnud enne plaati. Fännid tekkisid plaati kuulates. Ja eks uus plaat ole märksa küpsem.

Kas kuulajad kasvanud, kõrvad kuidagi teisiti avanud? Või on teie käekiri kuulajasõbralikum, teistsugune?

Ewert Sundja (laul, klahvpillid ning muud instrumendid): Usun, et siin võib olla mõlemat. Pärast esimest plaati tekkisid kuulajad, kes midagi sellist, mida me teeme, tahtsid ja otsisid. Kontsertidel said aimu, mida me uuelt plaadilt oodata. Visioon oli teise plaadi lugude kirjutamise-salvestamise ajal märkimisväärselt paremini paigas. Esimene plaat oli pigem eksperimenteerimine.

Meenub, et kui noor ja suhteliselt tundmatu Ewert Sundja võitis aastaid tagasi lauluvõistluse „Kaks takti ette”, ütles ta kuidagi väga enesekindlalt – iga noor laulja võiks aru saada, miks ta midagi teeb ja millest laulab. Ta näitas ennast (kahe kitarrimängu imiteerinud miniseelikus näitsiku saatel) viivuks 2004. aasta Eurovisioni lauluvõistluse Eesti eelvoorus Vaiko Epliku (tegelikult suurepärase) laulu „Dance” esitajana. Aga publik valis võitjaks võrukeelse folkpopiloo „Tii”. Ewert kadus seejärel taas kuulmisulatusest. Et tulla välja koosseisuga Thief, mis ei kõlanud ju üldsegi halvasti, kuid masside lemmikuks ei kujunenud. Tundus, et iseteadlik mees jalutas Eesti inimese maitsest mitu sammu eespool.

Ewert, sul olid bändid, oli ambitsioon, kuid mitte sellist menu nagu praegu.

Eks enne draakoneid oli bänd, mis oli täitsa päriselt bänd. Seda sai punnitud ikka päris mitu aastat. Põhjuseid, miks ta päris käima ei läinud, on mitmeid. Mõni asi paraku ei toimi alati nii, nagu tahad. Tuli osata sellest eelmisest bändist lahti lasta.

Uus bänd sobib sulle. Sattusid loomingulises mõttes heasse seltskonda.

Ewert: Seda kindasti ka.

Ma tean, see pole mõistlik küsimus. Ent ikkagi, kuivõrd te plaati tehes hindasite või, kui nii võib öelda, kalkuleerisite – mis võiks tänasele publikule peale minna?

Erki (tundub, et küsimuse säärane püstitus üllatab pisut – RR): Ma arvan, et ses osas pole mingit kalkuleerimist. See bänd on koht, kus me neljakesi kohtume. See kõlab just nii, nagu meie neljakesi saame kõlada.

Kristjan: Igaüks võtab oma pagasi kaasa ja…

Erki: Eks oleme kõik teinud varem eri koosseisudes erinevaid asju. Draakonites teeme muusikat, mida me neli teeksime nii või teisiti. Proovime asju ennekõike enda jaoks huvitavaks teha. Minu arvates ei saa siin rääkida kalkuleerimisest.

On arvatud, et teie bänd on selline, kus mänedžer on sel või teisel moel loomingusse kaasatud. Tunnetate, kui nii võib öelda, turgu ja kuulaja soove.

Erki (tundub, et nüüd juba pisut solvunult – RR): Ei, see ei pea absoluutselt paika.

Ewert: Loomingus ei mõjuta mänedžer midagi.

Erki: Mänedžer loob meile tingimused, et me saaksime tegelda muusikaga, ega peaks tegelema…

Kusagil intervjuus te ütlesite, et olete loobunud muusika pärast kõigest.

Erki: Kas just päris nii. Aga, selge see, loominguliselt on kogu fookus bändil.

Ewert: Mõtleme järgmisele kontserdile. Kui ei esine, mõtleme järgmise plaadi asju.

DRAAKONID ROHUS: Foto aastast 2012, Erki Pärnoja (kitarril) ja Ewert Sundja.

Ewert & the Two Dragonsil on lähemal ajal tulemas hulk kontserte välislavadel: kolm esinemist Soomes (mis lehe ilmumise ajaks möödas), 7. ja 8. septembril esinevad „draakonid” Berliinis mainekal festivalil Popkomm. 1. oktoobril astuvad nad üles Austrias showcase-festivalil Waves Vienna. Oktoobri algusse on planeeritud veel kontserdid Saksamaal. Novembri alguses on kontserdid Skandinaavias. Kõigele lisaks avaldab Ewert & the Two Dragonsi albumi Rootsis indie-leibel Adore Music jne.

Kõik see kõlab kui suurejooneline Euroopa vallutamise plaan. Tahate Eestist välja, tahate rohkem plaati müüa?

Erki: Pigem rohkemates paikades oma muusikat mängida.

Ewert: Küsimus pole välja murdmises või millegi vallutamises. Meile meeldib pilli mängida, muusikat teha.

Kui te kõik oma suured plaanid teostate, kõikidel neil suurtel lavadel ja üritustel esinete, siis kas on miskit, millest te seetõttu loobuma peate?

Ewert: No kui me näiteks oleme nädal aega Saksamaal, siis ei saa ma olla koos oma perega. Eks me kõik pea millestki sellisest loobuma.

Pean silmas loomingut.

Erki: Loominguliselt? Ei millestki! See on ikka pigem suur võit.

Ei karda, et peate suure turu nõudmistele vastu tulema, tegema mööndusi?

Erki: Ei mingeid mööndusi. Mängime sama moodi kõikjal, nii hästi kui oskame.

Pean vist selgitama, miks ma nii küsisin. Sest näiteks Coldplay (ma ei tea miks mulle just see bänd meenub), kelle esimene plaat „Parachutes” oli omal moel võluv, on nüüd suur ja isikupäratu. 1980ndate U2 paitas mu kõrva, aga nüüd enam ammugi mitte. On mingid meeldivad muusikalised detailid, vidinad, surinad – nimetame seda siis isikupäraks –, millest paljud mu lemmikud kuulsaks saades on loobunud. Suurte akordide ja suurte sõnumite kasuks.

Kas te ei karda, et mida menukamaks saate, seda suurema tõenäosusega kaovad teie muusikast need armsad isikupärased detailid?

Erki: Ma arvan, et oleme ise nii suured detailifriigid. Ei usu, et neist loobuksime.

Mõne Eesti muusikaarvustaja arvates olete liiga korralikud. Ei ole te lugudes protesti ega maailmavaluga täidetud tähtsat sõnumit. Äkki peaks olema, kui tahad maailma vallutada.

Erki (ta hääles kostab mõningast nõutust, mis vaikselt ägeduseks kasvab – RR): Vahel ma mõtlen, et mida meilt tahetakse, kui öeldakse – nad on küll väga head, aga nad võiksid olla teisiti. Ma tõesti ei saa aru, mida meist tahetakse. Oleme, nagu me oleme. Ausad. Eelmise plaadi kohta öeldi, et kõlas jube hästi, aga no Otsa-koolis õppinud mehed… No mis sa selle peale oskad öelda. Siin me oleme ja nii me mängime!

Ewert: Ja tegelikult ma arvan, et meil on oma suur sõnum öelda.

Nimelt siis milline?

Ewert: See on muusikaline sõnum. Kui ma muusikaga puudutan inimest, siis sellest suuremat sõnumit pole.

Tead sa, kes need on, keda on te bändi sõnum puudutanud? Kes on need tuhanded plaadiostjad ja kontsertidel käijad? Kes on te kuulajad, kui lihtsalt küsida.

Ewert: Üllataval kombel on nende hulgas täiesti seinast seina publikut.

Facebookis draakoneid laikinute statistika on järgmine: 70 protsenti on naised! Neist omakorda 32 protsenti on vanuses 18–24, 23 protsenti vanuses 25–34. Seega, suure tõenäosusega on bändi publikuks naised vanuses 18–34.

Ewert: Eks see näitab, et naised on tublimad Facebooki kasutajad ja kõiksugu like-nuppude vajutajad, meelsuse avaldajad. Ei muud.

Kuidas teil on – kas kuulus solist Ewert Sundja ja tema bänd, the Two Dragons? Nagu Demis Roussos ja tema saatebänd (vabandage mind selle debiilsevõitu näite pärast – RR). Või on see ikkagi üks loominguline üksus.

Ewert: See on ikka üksus, kuigi nimi võib petta.

Kes on n-ö kunstiline juht, kelle oma on looming?

Erki: Sellega on lihtne – kellel tuleb lugu, sellel tuleb.

Ja igaühel võib tulla?

Erki: Ikka.

Hardi Volmer ütles ühes intervjuus, et Singer Vingeris viiakse oma ideed Roald Jürlau lauale, kes vormistab ideest n-ö õige Singer Vingeri loo.

Erki: Me teeme koos. Mängid mingi jupi ja saadad sõbrale. Tema lisab oma idee.

Mulle meenub The Doorsi filmis äge koht, kus otsitakse „Light My Fire’le” õiget särtsu. Vaevlesid mehed prooviruumis, kuni lõpuks tuli klahvkamehel näpuotstest kuulus käik, mille järgi kõik seda lugu tunnevad.

Erki: Nii võib muidugi ka. Esimene plaat sündis paljuski just nii.

Aga põhilises meeleolus, mismoodi peaks kõlama „draakonite” lugu, olete kokku leppinud?

Erki: See kujuneb. Mängime nii kaua, kuni see lugu saab meile mugavaks. Saab meie looks.

Ewert: Ja kui ei kujune, siis ei ole valmis.

Aga millest sünnivad te lood? „Jolene”, näiteks, üks mu lemmik te viimaselt plaadilt…

Erki: „Jolene” või? No see on justkui kummardus ühele teisele loole. Dolly Partonil oli lugu „Jolene”.

Nii.

Erki: Ta laulab seal, et „Jolene, Jolene, Jolene – ära võta minu meest”. Meie lugu jätkub sealt, kus Dolly Parton lõpetab. Räägib sellest, et mida see meest kõigest sellest arvab. Et tema käest pole keegi küsinud.

No see on küll lugu kaunikesti nõudlikule kuulajale. Kas tõesti usute, et kuulaja tunneb nii hästi lugude tausta?

Erki: Tegelikult on nii mõnigi sellest loost nii aru saanud.

Ewert: Aga no tegelikult ei pea nad olema nii täpselt kursis.

*
Kuulan Dolly Partoni „Jolenet” ning siis Ewert & the Two Dragonsi samanimelist lugu. Head lood mõlemad. Suurepärased.

Hea sõber Paul, kes aastaid on muusikabisnist teinud ja seda ilma tunneb, ütleb, et „draakonid” kõlavad kõrvale nii hästi, et võiks mängida menukates raadiojaamades mis tahes maailma nurgas (ja sugugi mitte hilisõhtuses eksootikarubriigis).

Olen Pauliga nõus. Vabandage see mage kõnepruuk, aga ma tõepoolest ei imestaks, kui “draakonid” välismaal läbi lööks.

">

var _fotoDelfiFilter_preferred = new Array();var _fotoDelfiFilter_tag = new Array();var _fotoDelfiFilter_picture = new Array("12022189", "12022187");var _fotoDelfiFilter_user = new Array();var _fotoDelfiFilter_album = new Array();var _fotoDelfiEmbeddedAreaStyle = "style8";var _fotoDelfiEmbeddedRedirect = false;var _fotoDelfiEmbeddedRedirLang = "";var _fotoDelfiEmbeddedShowTitles = 2;var _fotoDelfiEmbeddedAreaShowInline = false;var _fotoDelfiEmbeddedLimit = 8;var _fotoDelfiEmbeddedAreaNoAds = true;var _fotoDelfiEmbeddedAreaStrTitle = "Evert Sundja bänd";var _fotoDelfiEmbeddedAreaStrDescr = "Ewert & The Two Dragons";_fotoDelfiGenerateEmbeddedArea();">


Ewert & The Two Dragons

Ewert Sundja (28, vokaal, klahvpillid ja muud instrumendid; pildil vasakul) – võitis aastal 2003 laulja­konkursi “Kaks takti ette”. On musitseerinud ka kollektiivides The Provokers, Pia Fraus, Precious.

Erki Pärnoja (27, kitarr ja laul, vasakult teine) – võitis aastal 2007 esimesena Jazzkaare, Eesti Jazziliidu ja Elioni välja pandud noore jazz’i-talendi tiitli. Mängib ka Eesti-Rootsi segabändis MaiNekk koos õpingukaaslastega Rootsi muusikakoolist Skurups Folkhög­skolas.

Ivo Etti (32, basskitarr, paremalt teine) – liitus dragonsitega pärast esimest albumit. Oli Claire’s Birthday liige, mängib praegu ka õde Inese taustabändis.

Kristjan Kallas (27, trummid, paremal) – mängis Ewertiga koos ka ansamblis Thief. Taob trumme ka Inesele.

Bändil on ilmunud kaks albumit – “The Hills Behind the Hills” (2009) ja tänavu Läti plaadifirma I Love You Records välja antud “Good Man Down”. Tänavukevadisel Tallinn Music Weekil võitis Ewert & The Two Dragons festivalil üles pandud Skype’i Go Change The Worldi preemia.


Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena