Nädala album: Varjatud ilus haigus
Leyland Kirby “Eager to Tear Apart the Stars”
(History Always Favours the Winners)
James Leyland Kirby (V/Vm, The Caretaker) on sattunud täiesti jahmatavale soonele. See oli alles mõni nädal tagasi, kui ma siinsamas Ekspressi plaadikülgedel arvustasin Leyland Kirby EPd “Intrigue & Stuff vol. 2”, kusjuures “vol. 1” ilmus selle aasta algusepoole. Samuti tuli üsna äsja välja The Caretakeri uus täispikk “An Empty Bliss Beyond This World”. Ning veel selle aasta jooksul peaks ilmuma “Intrigue & Stuffi” vol. 3 ja 4. Lõhnab mingisuguse grafomaania või õieti siis kreatomaania järele. Aga kõige hämmastavam ongi see, et nii Kirby “... vol. 2” kui eriti Caretakeri viimane album on suurepärased teosed. Ning hetkel vaatluse all olev Kirby “Eager...” on samuti imeline. Nii ei jää muud üle kui kuulutada käesolev aasta Kirby annus mirabilis’eks, ja seda isegi juhul, kui mehe edasised selleaastased plaadid juhtumisi mitte kuskile ei kõlba. Ma ei imestaks, kui Kirby paneks kinni Boomkati, The Wire jne aastaedetabelid.
“Eager to Tear Apart the Stars” on täiesti vaba neist sugugi mitte heas mõttes painavatest ja frustreerivatest tõrvatilk-lugudest, mis üksjagu kibestasid Kirby 2009. aasta kolme-CD-lise mammuteepose “Sadly, the Future is No Longer What It Was” meepotti. “Eager...” on hästi terviklik album. Esmasel tasandil on tegu lihtsa, minimalistliku ilusameloodilise ambient’iga, mis peaks täitsa meeldima ka Vangelise-, Enya-, Luule Viilmaa ning joogahuvilistele. Kuid tähelepanelikumal kuulamisel kõlab, nagu mängiks Kirby oma lihtsastruktuurilisi klaveripalu kuidagi neurootiliselt värisevate näppudega. Nagu koolipoiss, kellele maniakaalne, saavutussõltlasest ema on päeval joonlauaga piki sõrmi andnud selle eest, et too korralikult isegi Vangelist mängida ei oska, ja kes nüüd öösel, salaja oma varasuurest hingest kõik pisarad odava sünteka klahvidele välja väänab. Mingi esmaklassiline naivism iseloomustab Leyland Kirby loomingut, kuid ilma vähimagi paulkondasliku nalja või eneseirooniata. Õieti kõlab “Eager...” isegi veidi õudsesti, nagu Kirby tontoloogia-projekt the Caretaker. Kaunid klaveripalad lähevad kohati radikaalsesse ülevõimendusse; ei-tea-kust tulevad sisse salapärased sisinad, sahinad ja kuminad. Ning loeme ka eksistentsialistlik-letaalseid laulupealkirju (mida tõlgin rõõmuga eesti keelde): “Ajanool”, “Selline on lugu kaotatud paradiisist”, “Maailm eemale tõugata”, “Ei kaugemale kui surma” jne. Seevastu kõige viimaseks looks on vapustavalt kaunikene “Mu unistus sisaldas tähte”.
Ometi on kogu Leyland Kirby muusikas midagi võõrast või isegi haiglast. Ma tunnen, et ma ei pääse sellele päris ligi, kuigi see on huvitav ja ilus muusika. Just eriti selle plaadi puhul ei tihkaks üldse mingit hinnet panna. Aga heake küll, 9
