EKSPRESS KÄIS KOHAL: Muuga narkopõllul käib vilgas tegevus
Mingi-i tund aega juba-a korjame-e…” räägib nooruk, käes läbipaistev plastkarp. Niisugune, millesse kulinaarialetis pakitakse marineeritud räimi või riisisalatit.
Karbi põhja katab sentimeetripaksune pruun kiht peenikese varre ja õrna kübaraga seeni. Neidsamu kurikuulsaid narkoseeni, millest rääkisid pikalt-laialt Tallinna ühe parima kooli abituriendid, kelle MSN-vestlused ilmusid Ekspressis kaks nädalat tagasi.
“Kuivatad ära-a ja sööd si-isse. Või keedad tee-eed,” venitab heatahtlik Tamsalu mees ninahäälel. Laupäeva hommikul kell 9 käib Tallinna külje all, Muuga tee, Pärnamäe tee ja raudtee vahelisel hiiglaslikul niidul kibe töö. Noored inimesed — nii eesti- kui venekeelsed, miniseelikutes, nokatsites, kapuutsides — hõiguvad ja naeravad. Vahivad aeglaselt kõndides üksisilmi jalge ette või kükitavad kolme-neljakesi sõõrides. Ühel on kaasas pirakas rotveiler. Rahvast on rohkem kui keskpärasel kinoseansil — oma 50 inimest. Kahtlen, kas ükski neist endale aru annab, et psilotsübiini sisaldavate ehk “narkoseente“ korjamine on karistatav kuni kümneaastase vangistusega. Juhul, kui politsei tabaks nad rohkem kui 20grammise kogusega…
Omapärane dress code on sel seltskonnal jalgade otsa seotud kilekotid. Kilekotilasu järgi on Eesti ainus avalikult teadaolev terava paljaku kasvukoht hõlpsasti leitav. Kohati moodustavad helesinised kotid koos kasutatud kummikinnastega vaatepildi, nagu oleks kriminalistid kuriteokohal äsja lõpetanud kellegi saatust määravate molekulide kogumise.
Kuriteopaik see ju ongi, kuid politsei seenepõllul silma peal ei hoia, vähemalt mitte iga päev. Tõsi, Põhja prefektuuri narkotalituse juht Kaido Kõplas hoiatas eelmisel nädalal, et psilotsübiini sisaldavate seente korjamine on kuritegu. Ometi puudub Eesti kohtupraktikas juhtum, kus terava paljaku korjajat oleks karistatud. Politseil pole just lihtne siin haarangut korraldada — iga seeneline viskaks vähimagi ohu tekkimisel süütõendi minema ja väidaks, et tuli lagastatud niidule värsket õhku hingama. Nõnda võib arvata, et põllul jagub askeldamist veel paariks aastaks, ent mitte kauemaks. Maatüki omanik, eakas proua kinnitab, et detailplaneeringud on tehtud ning peagi kerkib siia elamurajoon…
Doktor Jaanus Mumma Wismari haiglast ütleb, et narkoseened võivad teatud eeldustel tarvitaja mõistuse täiesti segi lüüa. Isegi pöördumatult. Mõne teisega ei juhtu aga midagi halba. “Meil on üks patsient, kes pole juba aastaid midagi tarvitanud, aga tal käivad endiselt hirmuhood peal. Mustad jõud, jälitajad, elukad, kes tahavad teda ära süüa jne. Kujutage nüüd ette, kui olete samas ruumis kellegagi, kes selliste koletistega elu ja surma peale võitlema hakkab…“
Suurbritannias, kus narkokuritegude karistused sõltuvad aine ohtlikkusest, kuuluvad psilotsübiin-seened kõige karmimasse kategooriasse koos ainetega, mille mürgisuses ei kahtle keegi — heroiin, crack, metamfetamiin. Tõsi, klassifikatsioon kehtestati 1971. aastal…
Lõbus rahvas, kes Muuga põllul askeldab, enda pärast ilmselgelt ei muretse. “Ei mingit pohmakat. Ainult ringid ja mustrid hakkavad silme ees liikuma ja nalja saab kõvasti! Rohkem kui kanepiga,” kiidab Tamsalu-mees.
Lugu ilmus esmakordselt 15. oktoobril 2011
