Kuidas koomapatsient elundidoonoriks muutub

Doktor Katrin Elmet läheb hämarasse saali Tartu Ülikooli Kliinikumi teisel korrusel. See on intensiivravi osakond, kus ravitakse koomas patsiente. Üheksast voodist kahes on hetkel koomahaiged. Ühes lebab poolkülili noor, autoavarii läbi teinud naine. Tema sileda nahaga nägu katab hapnikumask. Naise pea kohal seinal näitab kuvar südametööd, vererõhku, hingamissagedust. Kõik on justkui korras. Organism töötab. Naine ei ava aga silmi, temaga ei saa kontakti, ta ei ole teadvusel. Ta viibib koomas ehk sügavas unes. Kõrvalvoodis lamab keskealine mees. Ka tema on koomas. Millal nad ärkavad - kui üldse -, pole teada. See on ainus osakond haiglas, kus lähedastele sageli lootust ei anta. Siin ütleb raviarst lähedastele: „Palume valmistuda kõige hullemaks.“ Sel hoiatusel on tagamõte. Kui koomas inimene sureb, hakkavad lähedased süüdistama arsti, sest „te ju lubasite, et läheb kõik hästi…“ Kui aga inimene koomast ärkab, võetakse seda imena. Kui kaua ravida Intensiivraviosakonnas ei lubata lähedastel nutta, sest keegi tea täpselt, mida koomas inimene läbi elab. Kooma olemus pole meedikutele lõpuni selge. Ühes 2007. aastal läänes tehtud katsel selgus, et tervel ja vegetatiivses seisundis inimesel reageeris käskluste peale üks ja sama ajupiirkond. See tähendab, et pealtnäha teadvusetu inimene võib tegelikult olla teadvusel, kuid ta on oma keha vang: kuuleb, tajub ja näeb, kuid ei saa end liigutada ega väljendada. See pole pelk teooria: üks Tartu mees, kes viibis kaks nädalat koomas, mäletas pärast ärkamist kõiki lugusid, mida ema talle voodiserval istudes ette luges. Keegi ei tea, kaua kooma kesta võib….