Ma ei ole õuduskirjanduse fänn ega vaata ka vabatahtlikult õudusfilme. Sestap tänan ma lavastaja Eva Klemetsit, et ainus veri, mis siin pritsib, kuulub rotile, ja kõige enam ajab hirmu nahka kuulsat kirjanikku Paul Sheldonit kehastava Peeter Volkonski närb väljanägemine. On raske isegi aru saada, kas ja kui palju on grimeerijad vaeva näinud tema muutmisega liiklusõnnetuses jalad murdnud meheks.

Fänn, kes kirjaniku kraavist üles korjab, on paranoiline Annie Wilkes (aina üllatav Marika Vaarik), kirjaniku ülipopulaarse – ja see populaarsus näib kirjanikku koormavat – “Misery” sarja andunud austaja. Algab peen psühholoogiline mäng mehe ja naise vahel, äraspidine muusa ja geeniuse kahevõitlus, vangi ja vangistaja tuline tango, kliendi ja teenindaja teesklusest tulvil taidlus.

Lisaks sellele, mida me näeme – Annie sunnib kirjanikku äärmuslike vahenditega jätkama “Misery” sarja, millega kirjanik oli otsustanud lõpparve teha –, jätab Klemets suurepärase võimaluse kõike, mis laval sündis, interpreteerida tagantjärele kirjaniku tavapäraste sisepiinadena. Just niisugune ongi kirjutamise protsess, ängistav, hirmutav, eufooriline – mis siis, kui ei õnnestu, kas siis lüüakse jalg otsast ära?

Selleks, et hästi kirjutada, tuleb tappa oma kõige andunum fänn. Teisest küljest tõuseb ka igivana vastuolu – kas kirjanik on inimene, keda avaldatakse, või inimene, kelle raamatuid loetakse? Ilma piinlemata ei tule midagi, selle teeb Klemetsi “Misery” jõuliselt selgeks.

Muide, lõppeva aasta parima heli- ja videokujunduse auhinna (kunstnik Kairi Mändla, muusika Hendrik Kaljujärv) annaksin neile ka!

*Stephen King tsiteerib romaanis “Misery” Nietzschet.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena