Oleg Ljadov: „Luurele läheksin ainult Imre Arakaga!”

Eile 11.aprillil suri raske haiguse tagajärjel sportlane ja ettevõtja Oleg Ljadov.
Taasavaldame Eesti Ekspressi viimase intervjuu Oleg Ljadoviga. Oleg Ljadovit intervjueeris möödunud aasta jaanuaris Kirsti Vainküla.

---

Ärimees Oleg Ljadovi (56) elu on kulgenud tugevas vastutuules, kuid ta on igal ajal püsti jäänud. Äsja tingimisi vangi mõistetud Ljadov räägib oma kirevast elust: lapsena vangi, abielu Soome teletähega, sport ja joomine vaheldumisi. Oleg räägib minevikust ja olevikust. Tuleviku suhtes suuri plaane hetkel ei tee…

Sajab kleepuvat lörtsi, kui Meriväljal ühel põiktänaval paekivist müüri taga kella anname. Välisukse ees külitav hundikoer, vurrud hallid, vaatab meid kurblikult. Meie väikest salka (ajakirjanik ja kaks fotograafi) valdab omamoodi kohmetus. Päev varem tuli kohtuotsus, et koera ja selle maja peremees Oleg Ljadov sai pooleteise aasta pikkuse tingimisi vangistuse, kuid raske haigus päästis teda šokivangistusest.

Ljadov rääkis juba intervjuu kokku leppimise ajal maovähist, vähisiiretest, tüütust keemiaravist, eemaldatud maost ja põrnast … Aga kui kaitseliitlane ja firma Kalotex juhatuse esimees Oleg Ljadov meid vastu võtab, kaob kohmetus hetkega. Oleg on tugevalt kõhnunud, kuid erakordselt tegus ja hea jumega.

“Olin lastega kaks nädalat Tais. Arstide soovitusel,” räägib Oleg. “Keemiaravi teeb käed kangeks ja kui nüüd tagasi tulin, on kõik korras. Väga hea on olla.”

Ljadov istub suurde tugitooli. Villa kiiskab puhtusest, sisekujunduses domineerib tema enda sõnul “rokokoo, itaalia stiil”.

Veel märtsis ütles perearst Ljadovile, et temast tervemat inimest tema nimistus polegi! Kaks kuud hiljem, kui mees lapsega arsti juurde läks, vaatas arst ka Olegile otsa ja ütles, et “mees, sa ei näe hea välja”. Mõni päev hiljem sai Oleg diagnoosi neljandasse staadiumisse jõudnud maovähist. Kaks tähtsat asja hakkasid Olegi elus kulgema paralleelselt – kriminaalasi ärimees Toomas Tamme mõrvakatse lavastamise kohta ning vähiravi. Neist esimene on läbi ning Oleg Ljadovil karistus käes.

Haigusega nii lihtne ei ole. Keemiaravi lõppes äsja, kuid uuringud jätkuvad. “Võtan asja külma kõhuga. Ma ei arva, et veel suren. Meil on vähirakk kõigil sees, kuid enamik inimesi sureb teise haigusesse. Kui on päritud haigus – mu ema suri samuti maovähki, nooremana kui mina –, siis pole midagi teha. Kõige tähtsam on elumentaliteeti mitte muuta, elada sama elu edasi. Need, kes elu muudavad, jooksevad pärast kunstravijate ja posijate juurde – aga see kõik on jama. Meil on nii head arstid,” räägib Oleg Ljadov. Kümne kilo kaotamine kehakaalust on tema elus väikseim asi üldse – ta on enda sõnul terve elu kõikunud elu ja surma vahel.

Lapsena Venemaale vangi

Võitlus ellujäämise nimel algas Ljadovil 14aastaselt, mil ta Pirita koolipoisina sattus raske kehavigastuse tekitamise pärast viieks ja pooleks aastaks vangi. Aasta oli 1969. Oleg ei taha rääkida asjaoludest ega ohvrist, kuid vanglas peksis ta jälle ning sattus nüüd juba erivanglasse Arhangelskisse. Seal ei tuntud sõna “sõber”. Poisikeseohtu Ljadov käis külmal talvel koos teiste vangidega metsatööl, kus kehtis reegel – üks samm kõrvale ja saad kuuli. Oleg nägi, kuidas selle “sammu” pärast lastigi vange maha. Sellest ajast saadik ei karda ta midagi. Iseäranis külmaks jätavad teda uudiste pealkirjad à la “Mõrvalavastuse autor Ljadov pääses reaalsest vangistusest raske haiguse tõttu”.

“Mu elus pole ühtegi rasket aega olnud, igal pool peab ennast maksma panema ja kohanema, et ellu jääda. Vanglas pidin kogu aeg vormis olema, kas või selleks, et kellelegi vastu pead anda, et ise mitte saada (Oleg muigab)…Ma olin vanglas superkakleja! Olin legend. Mu kehal pole ühtegi tervet kohta, kui palju on arstid mind koomast välja toonud… Olen tahtnud alati teistest erinev olla. Näete, mul pole ühtegi tätoveeringut,” näitab Oleg ja sirutab soonilised käed välja.

Täisealiseks saanuna toodi Ljadov Rummu vanglasse, kus ta hakkas end rattasportlaseks treenima. Kaasvangid keevitasid Olegile metallist puki, millel sai kohapeal sõita. Kui ta 1975. aastal 20aastasena vanglast välja sai, läks otsejoones jalgrattasporditreenerite Väino Lippardi ja Mati Taburi juurde. Kaks aastat hiljem sõitis Ljadov NSV Liidu koondisega juba Venezuelasse MMile.

Ära ei tahtnud hüpata?

“Mitte keegi ei uskunud, et tagasi tulen. Aga mul ei tulnud isegi pähe ära hüpata. Siin oli ju väga hea elada. Liidu meistrivõistlustel said autoostuloa, selle sai maha ärida. Maksis 5000, maha müüsid 12 000 – 14 000 rublaga. Kui tulin Nõukogude Liidu meistriks, sain Lasnamäele kolmetoalise korteri.”

Ehkki Ljadov oli andekas, tunnetas ta kuklas kogu aeg, et temasse suhtutakse kui kinni istunud inimesse. Ja nii ta käituski. “Ma ei olnud andunud tippsportlane. Kui vaja, võtsin viina ja saatsin kõik pikalt. Olen ju vastuoluline. Kui ma midagi ei tahtnud, siis ei tahtnud. Kui ei tahtnud minna Liidu koondise laagrisse, siis ei läinud ja kõik. Seal pidi kogu aeg alluma. Liidu koondises oli nii, et kodus olin aastas ainult kaks kuud, kümme kuud olin laagris. See ei meeldinud mulle.”

Sa polnud stabiilne?

“Ei, ma olin väga stabiilne! Aga kui tahtsin viina juua, siis ma jõin. Siis ei lugenud see, kas ma pean Liidu meistrivõistlustele minema või ei pea.”

Läksid purjus peaga?

“Minu põhiala oli eraldistart. Kui ma Liidus või Euroopas kaotasin, siis pidin purupurjus olema. Tavaliselt ma võitsin. Aga purupurjus starti minna ei saa. Suitsetasin kogu aeg.”

Oleg palub vabandust, kükitab kamina ette ja teeb suitsu, kaks tükki järjest. Tegu on eriti kiire suitsetajaga – kaks sigaretti minutiga. Seda ei saa täheldamata jätta, sest elutoa seinal ripub vähemalt 17 pommidega seinakella.

Kas su vähk võib seotud olla nõukaajal võetud dopinguga?

“Kas olen seda nägu, et olen dopingut võtnud? Ma võin sulle näidata mõne koondisekaaslase pilti, siis näed, milliseks nad lähevad, milliseks nende nägu läheb. Mul ei ole mõtet midagi sisse süüa. Teadsin oma piire ja võimeid.”

Jäid rattakarjääris oma aega kinni?

“Ei, ma sain kõik, mis tahtsin. Kui mul jäi midagi saamata, olin selles ise süüdi. Ma ei kahetse elus mitte midagi. Mitte midagi tagasi ei pööraks, mitte midagi teistmoodi teha ei taha.”

Abielu soomlannaga viis Läände

Kui Ljadov ütleb, et elu ja surma piir on tema elus olnud hägune, peab ta muu hulgas silmas kevadel 1985 juhtunud õhukatastroofi, kus Tallinn-Lvivi reisilennuk põrkas kokku sõjalennukiga. Hukkusid kõik reisijad. Ljadov oli liiga purjus ning otsustas lennujaamas, et ei lenda siiski…

Ta abiellus tol aastal YLE diktori, praegu sotside ridades Soome parlamenti kuuluva Saara Karhuga.

Oli see armastuse või võimaluste abielu?

“Noh… Võimaluste ikka. Elasin Soomes, aga käisin ka siin. Ja elasin ka Ameerikas. Soomes hakkasin triatloniga tegelema, käisin 1988 ja 1989 Hawaiil, esimese eestlasena raudmehe võistlustel. Naine ei tahtnud üldse, et ma spordiga tegelen, tema tahtis, et ma oleksin rakennusmies (ehitusmees soome keeles). Et teeme perhetalo (peremaja) ja hakkame perheostoksilla (ostlemas) käima…”

Eestisse naasis Ljadov suvel 1991, kui Eesti taasiseseisvus. Ta lahutas abielu.

Miks sa ei tahtnud Soome jääda?

“See kultuur ja mentaliteet on nii erinevad. Kui Eestis käisid naised kõrgete kontsadega ja mehed kikilipsuga, siis soomlane pani viiskudega. Nii naised kui mehed. Ja nii on jäänud siiani – vaata Soome laeva. Viisud on tossude vastu vahetatud.”

Uus-Eestis sukeldus Oleg Ljadov koos vend Igor Pihelaga kütuseärisse, mehkeldas relvade ja laskemoonaga. Tollased maffiasõjad jätsid Ljadovi puutumata, sest “peab kõikidega normaalselt läbi saama. Peab aus olema ja mitte kartma. Mitte kartma surma.”

Seltskonnaajakirjanduse tule tõmbas ta enda peale pärast abiellumist Cardo Remmeli tütre Kristinaga.

Oleg ütleb, et sõpru tal palju pole, kuid üks on siiski – Eesti ajakirjanduses legendaarseks allmaailmategelaseks peetud Imre Arakas.

Arakaga suhtled igapäevaselt?

“Suhtlen. Imre kohta ütlen nii – kui ma peaksin valima, kellega luurele minna, võtaksin Imre. Tema selja taga olles tean, et olen elus. Ta oli esimene inimene, kes tuli mind pärast operatsiooni haiglasse vaatama ja tõi suitsu. Me tutvusime väga ammu – mina tulin vanglast, tema läks, ta oli ju ka Venemaal. See on ülepaisutatud, et ta kriminaal on. Ega keegi sulle niisama midagi ei tee. Mitte keegi.

Räägitakse, et kelleltki pressitakse välja – ei pressita siin midagi, kui sa ise süüdi ei ole. Kõik arvavad, et ta on pätt, siga, aga ta on jube hea inimene, eriti oma perekonna vastu. See, kes on laste vastu hea, see ongi hea inimene. Muidu ta poleks mu sõber. Minu meelest see poliitiline kriminogeen on palju suurem ühiskonnas. See on absurdsuse mõõtmeis.”

On sinult keegi nn. elamisloa ärimeestest abi palunud?

“Jah, nad on minult küsinud, et kuidas saaks raha tagasi äkki. No mõtle ise – kui sa ikka maksad raha ja äkki kuskil Ameerikast Euroopasse sõidul võetakse kogu perega kinni…”

Mis nõu olete neile andnud?

“Ma ei kommenteeriks seda. Mart Laar on väga huvitav inimene, eks ju? See, mida ta tahab teha. Et kes on nõukogude riigi vastu sõdinud, et kõik on kangelased. Aga kui tema ukse taha oleks tulnud 1939. aastal püssiga mees ja öelnud, kuhu sõjaväkke ta läheb, siis see karvanägu oleks end täis kakanud ja ta oleks olnudki seal Punaarmees. Aga teda võib-olla poleks rindele saadetud, ta oleks kööki tööle pandud, tal oleks püksid kogu aeg täis olnud.”

Kuidas hingerahu saavutad?

“Mul on see täielik. Närvi lähen siis, kui sõidan mööda kõnnitee äärt ja täke tuleb rehvi, võib-olla siis. Või kui auto on pesemata… Poliitikaasjad jätavad täitsa külmaks, kuigi ma jälgin seda. Ma ei ole mõttetult elanud. Mul on ju lapsed, neil on omad pered, nad on haritud, käivad tööl.”

Kas sul on veel mõni unistus?

Ljadov muigab. Ta ei vasta kohe. “Elame päev korraga. Pole mõtet teha illusioone. Olen elanud täpselt sellist elu, mille kohta ma ütlen sulle vene keeles… Tõlkes kõlab see nii: “Tuleb elada nii, et poleks häbi ega valu elatud aastate pärast.”

See on esimene kord intervjuu jooksul, mil Oleg väljendab ebalust tuleviku suhtes. Aga see on vaid hetk… Ta vaatab kella ja ütleb, et läheb varsti pojale lasteaeda järele. Tal on kolmest abielust viis last.

Olgu enesetunne hommikuti nii kehv kui tahes, Ljadov vinnab end hommikul üles ja hakkab elama. Just nii ütlebki, elama. Ta elab vaid olevikus. Ta loodab, et see kestab kaua.