Naine süüdistab volinik Sepperit valetamises

“Mitte ükski inimene, kes meie poole on pöördunud, ei ole jäänud õigusabita,” väitis võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper 11.jaanuaril Õhtulehele antud videointervjuus.Ent Kärt, kelle “seiklustest” Kaitseväe töövestlusel Ekspress hiljuti kirjutas, kinnitab, et volinik valetab.

“Volinik võttis minuga ühendust ainult ühe korra. Ta helistas (see oli ligi aasta tagasi) ja teatas, et Ekspress tunneb teema vastu huvi. Rohkem tagasisidet ma temalt 13 kuu jooksul saanud ei ole. Mulle ei ole volinik ega tema nõunik selgitanud oletavate rikkumise sisu. Pole juhendanud, kas, millal ja kuidas pean kohtusse pöörduma ja mis on minu õigused. Ma ei leia, et ütlus — “Teil on võimalus pöörduda kohtusse, kui Te tunnete, et Teie õigusi on rikutud” on õigusabi. Seda teab iga inimene niigi ja selle teada saamiseks ma voliniku poole ei pöördunud.”

Teatavasti peab võrdse kohtlemise volinik temalt nõu küsinud inimestele andma kiiresti (hiljemalt kahe kuu jooksul) arvamuse, kas neid on diskrimineeritud ehk kas on mõtet pöörduda edasi töövaidluskomisjoni või kohtusse. Voliniku arvamusel iseseisvat õiguslikku mõju ei ole, see on sisuliselt tasuta juriidiline nõuanne, kas inimesel, kes arvab, et tema suhtes on seadust rikutud, kipub olema õigus.

Paraku on volinik Sepperi ettekujutus kiirest tegutsemisest kujunenud kummaliseks. Mitmed pöördujad on pidanud vastust ootama üle aasta. Sepper põhjendas viivitamist, öeldes: “Arvamus peab olema põhjalik, vastama Euroopa kohtu praktikale ja õigusdoktriinile.” Kuidas põhjalikkus, mis tuleb kiiruse arvelt, abivajajat aitab, Sepper ei täpsustanud. Seni on volinik keeldunud Ekspressile avaldamast, kui paljud eelmisel aastal tema poole pöördunutest on üldse vastuse saanud ja kas leidub ka mõni äravalitu, kellele vastati seaduses ette nähtud kahe kuu jooksul.

Kärdile esitati töövestlusel absurdseid küsimusi ning nõuti temalt delikaatseid ja eraelulisi andmeid. Sel moel rikuti mitut seadust. Selleks, et need (töölepingu seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse, samuti isikuandmete kaitse seaduse) rikkumiste tunnused tuvastada, kulus Ekspressi ajakirjanikul alla poole tunni. Kuidas on võimalik, et miljoni kroonise aastaeelarvega asutus, võrdse kohtlemise voliniku kantselei, tuvastab samu rikkumisi üle aasta ja põhjendab viivitust muuhulgas rahapuudusega, on pehmelt öeldes arusaamatu.

Ametisse asudes kinnitas Sepper ETV otsesaates Kahekõne, et voliniku kõige tähtsam ülesanne on “anda kodanikule, kes kahtlustab, et teda on diskrimineeritud, arvamus, kas see on tõesti nii. Eesmärk on, et inimesel tekiks kindlustunne, kas tasub minna edasi kohtusse või töövaidluskomisjoni.”

Nüüdseks, teatab Sepper, on ta prioriteedid ümber hinnanud. Ta ütleb koguni, et voliniku kantselei ei ole koht, kust igaüks peaks saama arvamuse. “Leian, et olukorras, kus enamik soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse järgi õigustatud ja kohustatud isikuid ei tea seaduste sisu, peab olema minu üks põhiülesanne tõsta inimeste teadlikkust sellest, mida seadused nõuavad ja ette näevad. Teiseks ei ole volinik, ega ühegi teise riigi võrdõiguslikkuse organ (ka siis, kui seal on 100 töötajat) asutus, kust igaüks peaks saama arvamuse diskrimineerimise kohta. See on eelkõige võrdõiguslikkust edendav asutus, otsuse tegijaid nõustav ja suunav asutus, eesmärk vähendada ebavõrdsust kogu ühiskonnas.”

Kärt aga on teinud huvitava arvutuse:
“Aastal 2011 oli umbes 1800 töötundi. Ütleme, et üks ettekanne ja koolitus (neid on kokku olnud 30) võtab ühe päeva — see on 240 tundi. Vastamine meediapäringutele maksimaalselt kaks tundi — see on kokku 120 tundi. Veel nädal ehk 40 tundi läks ühe kahtlemata üliolulise voldiku koostamisele. Seega, kui volinik on maailma päästmise lõpetanud, jääb alles veel 1400 tundi pluss teist sama palju nõuniku tööaega. Kui see aeg jagada kirjalike kaebuste peale, jääks iga kaebuse lahendamiseks ligi 30 tundi ehk üle kolme tööpäeva. Ja selle ajaga ei jõua mitte kui midagi teha?”

***

Sotsiaalminister Hanno Pevkuri kommentaar

Ekspress küsis, kas sotsiaalministril on võimalus sekkuda volinik Sepperi tegemistesse ja reageerida, kui volinikku süüdistatakse kroonilises tegevusetuses. Võrdse kohtlemise seaduse teksti kohaselt on volinik “soolise võrdõiguslikkuse seaduse nõuete täitmist jälgiv ning muid seadusega talle pandud ülesandeid täitev sõltumatu ja erapooletu asjatundja, kes tegutseb iseseisvalt.”
Samas — just minister nimetab voliniku viieks aastaks ametisse.

Hanno Pevkur: “Volinik peaks asuma õiguskantsleri kantselei all.”
Kindlasti on debati koht, kas ja kui, siis kes on õigustatud voliniku töö üle järelevalvet teostama. Seaduse kohaselt on voliniku tööle hinnangu andjaks kohus. Arvestades seaduse eesmärki, mille kohaselt on volinik SÕLTUMATU, siis usun, et valitud skeem on õiguspärane ja ka õiglane. Kui täitevvõim asuks teostama seaduse alusel sõltumatu institutsiooni järelevalvet, võiks tekkida küsimus sellise skeemi põhiseaduspärasuses. Me ju ka ei kujuta ette, et sõltumatu õiguskantsleri üle asub täitevvõim järelevalvet teostama!

Olen varem väljendanud seisukohta, et voliniku sisulisema sõltumatuse ja õigusselguse suurendamiseks oleks minu hinnangul mõistlik voliniku institutsiooni asumine õiguskantsleri kantselei all. Õigusselguse all pean ma silmas eelkõige olukorda, kus võrdse kohtlemise regulatsiooni väljatöötamine ja selle elluviimine oleksid selgemalt eraldatud. Täna ei ole harvad olukorrad, kus inimesed ei tee vahet ministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonnal ja soolise võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise volinikul.

Mis puudutab voliniku võimekust oma igapäevase tööga hakkama saada, on minu hinnangul eelkõige ikkagi voliniku enda kommenteerida. Eelmine aasta oli esimene kord, kus me palusime volinikul otse eelarveprotsessi käigus oma kantselei vajadusi kaitsta rahandusministeeriumis. Kuna aga üldist tegevuskulude kasvu riigisektoris ei olnud võimalik ette näha, peab ka volinik oma töö korraldama nende eelarvevahendite piires, mis talle riigieelarves ette on nähtud. Küll oleme Sotsiaalministeeriumis pidanud vajalikuks taotleda nn Norra programmi kaudu volinikule lisatööjõudu. Kui Norra riik vastava programmi heaks kiidab on võimalus volinikul juba selle aasta keskel või teises pooles värvata 6 uut töötajat erinevateks lisatöödeks.

Ehk kokkuvõtvalt: Riigi seadusandja on pidanud vajalikuks voliniku sõltumatut institutsiooni, mida mina kindlasti toetan. Seetõttu olekski mõistlikum ka voliniku kantselei viia Õiguskantsleri kantselei juurde, mis tagaks nii sisulisema sõltumatuse kui suurema õigusselguse. Seniks püüame ministeeriumi poolt toetada volinikku läbi välisprojektide taotluste, et inimesed saaksid oma küsimustele kiiresti adekvaatsed vastused.