Nädala album: Tõhus live-ragistamine stuudios

Shelton San “Well-Behaved”
(Shelton San)

Shelton Sani esimene kauamängiv ilmus 2006. aastal ning pälvis hea vastuvõtu kuulajailt-kriitikuilt. Dissonantsiga mõõdukalt sõbrustav nn rifirokkbänd (milline rokkmuusika ei põhineks riffidel?) on oma teise albumi lahendanud live-võtmes. Kuivõrd ansambel on kogu aeg ajanud oma rida ega ole teinud järske käänakuid, aitab see kuulajal ühest küljest vältida hindavat võrdlust eelneva materjaliga ja läheneda asjale värske kõrvaga. Teisest küljest on SS ka tugev live-bänd, mistõttu valik tundub igati põhjendatud. Kummaliselt krabisev heli nõuab algul küll harjumist, ent vähemalt plaadi esimesed kaks lugu on sisuliselt nii kaasahaaravad — üks oma huvitava kulgemise, teine mõjuva lihtsuse poolest –, et kuulamisele takistuseks see küll ei saa.

Meeldejäävaid kujundeid, mõttekaid järgnevusi ja kõrvupaitavaid kooskõlasid leiab tegelikult peaaegu igast loost ning vaid “Give Birth To Noise” ja “Architect” ei suutnud minu tähelepanu hoida. Esimene mõjus klišeena ega suutnud võistelda oma naabritega, teine on instrumentaal, kuid ühtki tugevat soolopartiid selles koosluses ju ei kuule. See-eest toetub enamik materjalist tõhusale valemile — meloodiline, ent samas kummituslikult monotoonne, karismaatiline vokaal ereda punktina keset massiivsete riffide vääramatut kulgemist nagu hüüdja hääl kõrbes. Selles kombinatsioonis on jõudu, avarust, ehedat emotsiooni, ausust ja ilu, seejuures puudub mis tahes siirup. Ning sellest piisab täiesti.

Rääkides veel traditsioonidest teljel psühhedeelia, varajane heavy metal, ameerikalik hardcore punk… Bändi seos USA alternatiivroki ja eeskätt kunagise Seattle’i skeenega on minu jaoks alati olnud (mõnikord isegi kummastavalt) ilmne. Üks võimalik vihje sellele seosele on ka viimases loos kõlav sämpling filmist “Out of the Blue”. Ning uue albumi live-kõlapilt, mitmel pool õige puhta ning terava kõlaga elektrikitarr, forsseeritud keskmised sagedused ja soojalt säbruline harmooniaplaan juhivad mõtted hilisematelt noise- ja stoner-rock’i esindajatelt ja n-ö alternatiiv-metal’ilt tagasi plaadifirma Sub Pop 1980ndate lõpu väljalasete juurde — nt isegi bändidele Mudhoney ja Pearl Jamile eelnenud Green River. See on küll üks erinevus võrreldes debüütalbumiga, ning omal nostalgilisel viisil väga värskendav, isegi lootust sisendav. Tänapäevases kiirelt muutuvas muusikamaailmas peaks vist Shelton Sani juba nimetama lausa püsiväärtuseks. 9/10