Suurem vaimustuseperiood kestis umbes aasta, tegin mängus kiiret karjääri ja olin ka gildis officer ehk ametimees ning raid leader või reidijuht. Olin rahvusvahelises gildis, väiksematel minu juhtimise all toimunud reididel osales umbes 25 inimest. See tähendas, et üle Euroopa tuli kokku ajada 25 mängijat, kes samal ajal sisse logivad ja kuskile koopasse kolli nottima lähevad. Enne on vaja teha ettevalmistusi, et kogu varustus oleks tasemel, söögid, eliksiirid, ravijoogid ja muu vastav olemas — ega see pole niisama, et marsid aga kohale ja kõnnid üle laipade. Kui ikka oled kehvakene, siis kõnnib koletis sinust enne üle, kui jõuad mõõga haarata.

Kui me lõpuks, pärast kolmenädalast pingutust (paar õhtut nädalas, kuus tundi jutti) lõpuks minu juhtimisel Ahn’Qiraj esimese bossi Kurinaxxi maha saime, oli mul selline tunne, nagu oleksin võitnud olümpiakulla. Sellele oli eelnenud hulk päevi teiste mängijate veenmist, et me saame sellega hakkama, et me saame tiimi kokku, samuti olid foorumis toimunud strateegiaalased arutelud, oli jagatud õpetusi, kes mida varuma või ette valmistama peaks, jne.

Pärast seda suurt võitu said inimesed hoogu juurde ja edasi läks kõik juba nagu lepase reega. Aga raid leader’i ja officer’i töö ei olnud lihtne. Sellega kaasnes hulk kohustusi. Reide tuli planeerida, ja kui mõnel õhtul oli muid tegemisi, siis tuli sellest teistele teada anda — tähendab ju juhi puudumine seda, et reid jääb ära. Ja gildi ei saa heast peast, selleks tuleb kirjutada avaldus. Ametimees peab siis avalduse läbi vaatama ja ka isiku tausta kontrollima. Iga gildikargaja sisse ei pääsenud, samuti tuli kahtluse korral ühendust võtta gildi eelmiste ohvitseridega, et neilt lisainfot saada.

See võib kõlada totakalt, pole aga ometi mingi naljaasi, sest mängu parematesse gildidesse on tung suur ja seal korraldatakse konkursse ja “töövestlusi” nagu päriselus. Uuritakse, kui palju sul on mängimiseks aega ja mis kellaajad sulle sobivad. See on oluline küsimus, sest WoW mängimiseks peab aega olema päris palju — tunnikesest päevas ei piisa. Kui veel lisakohustusi võtta ja mitte piirduda ainult reamängijaks olemisega, võib asi hakata koormama. Minuga nii juhtuski. Võtsin siis pikema pausi, sest kogu see majandamine hakkas tunduma lisatööna. Hiljem läksin mängu tagasi ning tegutsen seal lühemate ja pikemate pausidega siiamaani.

Praegu on mäng võrreldes sellega, mis see oli 2005. aastal, ikka väga palju muutunud. Mulle näiteks sobib see, et nüüd saab asja ka rahulikumalt võtta, kõike ei pea ilmtingimata tegema massiga koos ja grupp ei pea kindlasti koosnema kindlatest inimestest. Mäng on muutunud palju lihtsamaks, mõni isegi kurdab, et liiga lihtsaks. Samas on kohustuslikku suhtlemist, mis mulle alguses just eriti meeldis, vähemaks jäänud. Aga mulle kui pensionärile sobib. Olen seal käinud, näinud ja teinud. Kui ma väga pikalt mängust eemal olen, hakkan isegi seda maailma veidi taga igatsema. Umbes nagu kodukanti. Vihmasadu Un Goro kraatris dinosauruste keskel või liivatormi Silithuses näiteks…Üle 10 miljoni kasutaja“World of Warcraft” on 2004. aastal Blizzard Entertainmenti loodud MMOPRG (massively multiplayer online role-playing game ehk mitme mängijaga võrgupõhine rollimäng), mille mängimiseks tuleb osta stardipakett, mis maksab sõltuvalt müüjast (kas pood või eraisik) 15–25 eurot. WoW on maailma suurima kasutajahulgaga MMORPG — möödunud aasta septembris oli mängul 10,3 miljonit registreeritud kasutajat. Viimased loovad WoW maailmas seiklemiseks endale tegelase, kelle isikuomadusi arendades, üha keerulisemaid ülesandeid lahendades ning paremat varustust ostes ja omandades elatakse arvutiekraanil justkui teist, vähemalt näiliselt põnevamat ja ohtuderikkamat elu.