Nii tahangi ma näha parimas mõttes Hollywoodi-väärilisi professionaalseid kaadreid pahaaimamatult Ümera jõge ületavatest sakslastest, keda salamisi jälgivad põõsastikust eestlased — teate ju varitsusstseene sellistest filmidest nagu näiteks Daniel Day-Lewisega “Viimne mohikaanlane” –, kes hetk hiljem peidust välja tormavad ja röövvallutajad maha notivad. Ja seejärel ilmuks nähtavale verest punane jõgi… Ma tahan ka muistse Leole rekonstruktsiooni, mis ei jääks reaalsuselt alla Minas Tirithile Peter Jacksoni “Sõrmuste isandas”. Veel tahan näha Lembitut, kelle mehisus, seksikus, karisma ja psühholoogiline veenvus — mis siis, et spekulatiivne — oleks võrreldav Mel Gibsoni mängitud William Wallace’iga.

Tahan ka, et tegelaste riietus oleks veenev — ordumeestel papist turviste à la “Malev” asemel tõelised kõlisevad ja rasked rõngassärgid ning eestlastel takused hamed, käes rasked tammepuust kilbid ja teravaks ihutud raudodad. Ja muidugi tahan ma massistseene. Madisepäeva lahingus peab ikka eestlaste malevas olema kuus tuhat meest, kes röögivad “Taara, avita!” ja sööstavad ebapiisava varustuse ja lahingukorra, kuid seda suurema otsustavusega 3000 sakslase-liivlase-latgali peale. Taustaks Tubin.

Ka on vaja pateetikat selle sõna parimas mõttes — 21. septembri õhtul 1217. aastal peab olema selge, et selle lüüasaamisega on päike Eesti kohal loojumas. Võib-olla Pärdi “Benjamin Britteni” saatel, aga võib-olla on vaja originaalmuusikat, sest olgem ausad — “Benjamin” on ju üsna ära käiatud. Ja lõpp ei tohi olla ka liiga lohutu. Mõni kõrvaltegelane (Meelise noorem vend, kellest Enn Kippel ei räägi?) võiks ellu jääda ja anda mõista, et filmile on oodata järge.Eesti filmi päästmineEesti filmi päästmine” on Eesti filmi juubeliaastale pühendatud rubriik, kus saavad sõna toredad Eesti inimesed, kellel on tagataskus säravad lood, millest saaks vändata suurepärased filmid. Saada oma lugu minulugu@ekspress.ee.