Indrek Ibrus: Kas Interneti lõpp ja ACTA algus?

ACTA tähendab Euroopa Liidu toetust suurfirmadele ja seda avalikkuse arvelt, kirjutab Indrek Ibrus tänases “Sirbis”.

Infoühiskond on lõpuks tõesti ja päris kindlalt käes. Olgu selle tunnistajaks kõik need kired, see pinge, see mastaap, millega maailm on käsitlenud ACTAt (võltsimisvastane kaubanduslepe) ja veidi varem USA regulatsioone SOPA ja PIPA. Reaktsioon ilmestab tõsiasja, et ACTA kehtestumine või mitte-kehtestumine on tõehetk suure enamiku maailma tsiviilühiskondade loos: kas orgaaniliselt edasi mööda infoühiskonna tänast arengutrajektoori või järsult samm tagasi ja seejärel, vähemalt hüpoteetiliselt, hoopis teistsugusele evolutsioonilisele rajale. Et see nii on, et infopoliitika küsimused on tõusnud sedavõrd esiplaanile ja keskseks ühiskonna edasise arengu kontekstis, tulebki alustuseks veel kord tõdeda, et infoühiskond on, jah, tõesti käes.

Samas, et „Interneti lõpu” oht peatselt kätte võib tulla, oli ju ka ette teada. Kui laiemale avalikkusele ehk mitte varem, siis pärast Jonathan Zittraini raamatu „Interneti tulevik ja kuidas seda ära hoida” ilmumist (vt. Zittraini põhiteese tema möödunud aasta oktoobrinovembri Vikerkaares ilmunud artiklis). Zittrain näitab tolles raamatus süsteemselt, kuidas järk-järgult ja sammhaaval on mitmete võimukandjate, nii majandus- kui ka poliitjõudude huvides Internetti „kinni keeratud”. Üks regulatsioon on järgnenud teisele, tehnoloogiahiidude või suurte sisutootjate huve tsementeerivad de facto või de iure võrgustandardid on tilkhaaval moodustamas Internetile hoopis uut struktuurset alust. Sellele Internetile, mis kunagi alustas teadlastevahelise infovahetuse vahendina, funktsionaalses plaanis ennekõike dialoogilise teadmiste, kogemuste ja andmete jagamisplatvormina ning mis sellisena on võimaldanud tänaseks kõigi elu pöördumatuseni muutnud nn tehno-ökonoomilise paradigmavahetuse (kui kasutada innovatsiooniuurijate keelt).

Loe edasi ”Sirbist”.