Tiina Jõgeda: Hammas hamba vastu
Lapsed hammustavad mõnikord. Mis nende väikeste inglite vähekogenud peakestes sellal toimub? Perefoorumites kerkib see küsimus aeg-ajalt. Mõnda aega arutatakse siis nähtust hoogsalt, tuuakse mõni näide “kohutavast” lapsest, kuni vestlusring maabub nõutusse. Kuidas seletada kultuurseid kombeid isendile, kes veel rääkidagi ei oska? Ja mis tumedad impulsid ajendavad teda animaalsel kombel käituma?
Täiskasvanud hammustavad ise ka pidevalt: salvavate sõnadega, keskmise näpu tõstmisega, uksepaugutamisega – kui mainida konventsionaalsemaid viise.
Kui suudaksime lahendada süütute laste hambavälgutamise saladuse, siis saaks ehk selgemaks ka suurte inimeste igapäevase agressiivsuse põhjused?
Ladusa kirjutamisstiili ning julgete oletuste poolest tuntud Taani lastepsühholoog Jesper Juul on laste irratsionaalsest käitumisest, sealhulgas jonnimisest, palju kirjutanud. Tema arvates kujunevad laste hädad välja sellest, et lapsevanemad ei julge olla siirad.
Suurem osa meist poeb kas või nahast välja, et olla eeskujulik lapsevanem, ajades näpuga järge kasvatusalastes teostes ning ahmides supernanny-saateid. Me teame hästi, kuidas ideaalne lapsevanem käitub – ja selline asub lihast, luust ja närvidest koosnevast reaalsest tegelasest mitme pedagoogilise valgusaasta kaugusel. Järelikult tuleb spetsialistidest, neilt, kes iga päev terve karja jõmpsikatega toime tulevad, eeskuju võtta! Niisiis, õppimisvõimelised nagu me oleme, hakkame ideaalset lapsevanemat etendama, mängima.
“Kui vanemad püüavad pedagooge kopeerida, et olla võimalikult kvaliteetsed, jääb osa lapse vajadustest rahuldamata,” ütleb Juul. Taanlase meelest vajab laps ehedat emmet ja issit, mitte professionaalset teenindajat.
Esimese-teise eluaasta vahel hakkab laps tasapisi ise endaga toime tulema – koos iseseisvumisprotsessiga kaasnevate apsudega muidugi. Muude huvitavate avastuste hulgas märkab ta, et emmet-issit võib kasutada palju rohkemaks kui pelgalt toidu ja pampersite organiseerimiseks.
Ta oma isiksus tõstab pead ning üllatus-üllatus: ta polegi siin maailmas ainuke isiksus!
Teda huvitab piiride kompamine. Kui selle käigus sooritab laps mõne eksperimentaalse sigaduse – hammustab emmet ninast näiteks –, siis tuleb talle resoluutselt öelda, et nii ei tehta. Kui aga emme ütleb nunnumeeter-laes-häälega, et “emme saab niiviisi ai-ai, paha laps”, siis satub laps segadusse. Oli see nüüd mingi lahe mäng või läks midagi päriselt ka valesti? Lapsel on võltspaatose-radar väga hästi välja arenenud! (Endast kolmandas isikus rääkimine jätab pisut kohtlase mulje niikuinii.) Samal põhjusel ei tohiks emme ka vastu hammustada, sest laps eeldab lapsevanemalt mõningast elukogemust ja autoriteetsust. Avastus, et emme ka ei oska olukorda paremini lahendada, oleks pettumus.
Kui laps kohtab eheduse asemel näitemängu, siis satub ta ärevusse. Ta ei tule mitmekihilisse intonatsioonide siidipaberisse mähitud sõnumi tõlgendamisega toime. Kui ärevustase tõuseb, siis turvatunne väheneb ja laps kaotab pinna jalge alt... Turvatunde annavad selged ja ühemõttelised avaldused. Ei tohi hammustada ja kõik! Näpistada ka ei tohi.
Mitte laps ei karda “ei” kuulmist, vaid lapsevanem ise kardab selle ütlemist, sest tema meelest riskib ta end kehtestades oma populaarsusega. Laps saab väga hästi aru ja aktsepteerib täiskasvanu soovi hetkel telekat vaadata, selle asemel, et temaga mängida, kui ta tunneb, et teda armastatakse ja võetakse tõsiselt. Tõrjumistunne tuleb ebasiirusest, mitte ei ütlemisest.
Hammustamine pole tõend lapse agressiivsusest, küll aga ärevusest. Kuskil on mingit sorti (uued) stiimulid, millega ta ei oska muudmoodi toime tulla. Alla kaheaastaste puhul võib seda pidada loomulikuks arenguetapiks, nelja-viieaastaste puhul on asi juba keerulisem. Viieaastase hammustaja ärevuse põhjused tuleks igatahes välja peilida. Või siis peab ta paarkümmend aastat hiljem seda terepeudisohval kalli raha eest ise tegema.
