Unistuse köiel, tegelikkuse kohal
Manfred Vainokivi dokumentaalfilmi “Ideaalide tund” motoks on valitud üks Rudolf Steineri sentents: “Mitte see, mis on, ei pane looma, vaid see, mis võib olla; mitte tegelik, vaid võimalik.” Siin sõnastatakse üks väga oluline asi. Kuigi võib ju öelda, et ka “tegelik” paneb looma – just seetõttu, et see ei vasta “võimalikule” –, tähendab loomine alati katset tegelikku muuta, mastaapidest olenemata. Seetõttu tundub Steineri mõttekäik pädevat mitte ainult Vainokivi filmis, mis kirjeldab elegantselt ning muusikaga osavalt mängides näitlejat ja lavastajat Sulev Teppartit oma võimalikku teatrilaval tegelikuks muutmas, vaid põhimõtteliselt dokumentalistikas üldisemaltki. Huvitav on jälgida just selliseid päriselu-lugusid, mis kujutavad ühe inimese või inimgrupi loodud võimaliku üleminekut tegelikuks – või siis selle ülemineku võimatust, ebaõnnestumist.
Võib-olla selle kõige ilmekamaks näiteks sobib Andres Maimiku, Kaidi Kaasiku, Martin Männiku ja Arvo Kukumäe film “Kuku: mina jään ellu”, kus vastamisi on legendaarse filminäitleja veendumus, et ta tõuseb veel tuhast nagu vintske, elu leekides grillitud fööniks, ja tegelik olukord, mis jätab oma jubedaid jälgi näitleja näole. Aga näitleja on jonnakas ja vapper, omal moel kirglik ja omal moel kannatlik. Ta on mees, kes usub, et tal on “nihuke vägi sees”. See paneb joomapaistetuse taganema, unistuse võimalik teostumine on jälle näha, sest kanged vedelikud pole kustutanud sisemist tuld. Sedasama, mis valgustab võimalikku, seda, mis võiks olla. Ja ennäe – Kukumäe kõikuvast enesehinnangust hall ja lõtv nägu lööb filmiaparaadi ekraanil nõiduslikult, tõepoolest nagu võluväel särama. “Õige” kangelase olemus avanebki hetkel, kui ta ei lase ennast kõigutada tõsiasjast, et tegelikkus on alati selline materjal, mis avaldab soovidele, kangelase hinges heljuvale “võimalikule” tugevat vastupanu.
Samasugust suhet võimaliku ja tegeliku vahel esindavad eelmise aasta kodumaise dokumentalistika kaks otspunkti – Erko Valk Jaan Tootseni pärjatud “Uuest Maailmast” ja Rainer Sternfeld Kristina Normani dokfilmist “Et meeldiks kõigile”. Esimene on joviaalne, püsimatu, anarhiline jorss, kes kõnnib Toompea parketil samade lötakate tossudega, millega ta tuiab ringi Uue Maailma seltsimaja tantsiva tolmuga pööningul, ja kelle näolt lahkub sinna justkui kleebitud lai naeratus vaid siis, kui peab tegelema paberimajandusega, minema koosolekule, kus osalevad mõisted “eelarve” ja “aruanne”. Teine on viks, viisakas, tasane, ka ebameeldivates olukordades taktitundeline ja kena noormees, kelle kohta ütleks Holden Caulfield, et too tüüp on “joonlaua alla neelanud”.
Esimene tegutseb võimude ja autoriteetide tahtest hoolimata, neid eirates, neile laia, aga samas justkui embava naeratusega näkku vahtides ja nende pabereid nelja tuule poole loopides; teine tegutseb koostöös autoriteetidega, paistab lausa võimu- ja autoriteeditruu, sest vahetab sirgeid viisakusi nii poliitiliste kui ka vaimsete liidritega, kannatab selle sõna mõlemas mõttes alati vaoshoitult ja viisakalt – mis muidugi ei tähenda, et kusagil nurga taga ei võiks Sternfeld asju loopida ja jõledalt needa. Konks ongi selles, et sedasi tegemas näeme vaid Erko Valku. Esmapilgul paistab, et neid kahte inimest ei ühenda õieti miski. Aga võta näpust – neid paneb looma ja tegutsema võimalik. Nad mõlemad mitte ainult ei ihka, et nende peadest kumavast võimalikust saaks tegelik, vaid nad hakkavad võimaliku teostamiseks tegutsema – üks hoogsalt, pillavalt, teine tasa ja targu, läbimõeldumalt.
Dokumentaalžanri jõud ja võimalus peitubki tõsiasjas, et see võimaldab kirjeldada kõrvalt, ilma hinnanguid langetamata, kuidas tegelik avaldab võimalikule vastupanu ja kuidas võimalik ennast vastu tegelikku ära muljub. Valk organiseerib linnaruumi kitsaskohtadele tähelepanu juhtivaid vaimukaid aktsioone, hoiab oma energiaga üleval tervet seltsi ja unistab, et kõik käivad seal koos, laulavad, kallistavad, söövad, joovad, naeravad, kasvatavad lilli ja on üldse sõbralikud. Tegelikkus aga pakub selle kõrval või asemel ka naabreid, autojuhte, linnavalitsust, politseid, majaomanikku, kelle “võimalik” ei kattu tihti Valgu omaga.
Kristiina Norman on samuti püüdnud filmilindile tähendusrikka kaadri, kus Sternfeld seisab Harju mäe jalamil, vaatab üles ja ütleb: “Ma näen silme ees seda monumenti, kui ma praegu vaatan.” See on täpselt leitud hetk, looma ajendava võimaliku elav illustratsioon. Siin pole oluline, mida keegi sambast arvab, vaid see, et Norman kirjeldab tasakaalukuse ja erapooletusega inimlikku tahet ja tegelikkust selle vastas. Nii Tootsen kui Norman näitavad, kuidas erinevad kujutlused põrkuvad ja kuidas sellest põrkumisest sünnibki tegelikkus. Muidugi, Tootsenil õnnestub lisaks ühe idee, ühe toreda sõpruskonna sünergias tekkinud võimaliku teostumisele jutustada lugu sõprade isiklike elude muutumisest, suhete lagunemisest ja sõpruse haprusest, aga ühtlasi vastupidavusest.
Normani filmis jääb põhikangelaste isiklik elu tagaplaanile, küll aga jäädvustatakse ühiskonnas ringlevate kujutluste äärmuslikke otspunkte – kaitseministeeriumi ruumides autasustatavat kaptenit, kes hüüab natsliku tervituse saatel “Truu Eestile, surmani!”, ja Vabadussõja võidusamba avamisel rahva hulgast justkui paha vaimuna ilmuvat naist, kes sülitab äsja särama löönud ristile. Kõige selle möllu, sõjakate isamaaliste laulude ja frustreerunud kunstiteadlaste vahel seisab väliselt rahulik Rainer Sternfeld.
Ja nii, nagu mulle meeldib Tootseni kujutatud elurõõmus ja pisut vastutustundetu pohhuist Erko Valk, nii meeldib mulle ka Normani kujutatud Rainer Sternfeld, iga ämma unelmate väimees. Võib-olla seetõttu, et Valgus ja Sternfeldis on rohkem ühist, kui esmapilgul paistab, valitseb nii Tootseni kui ka Normani filmi finaali mingi mõtlik nukrus – sest see, mis võinuks olla, jäi alla sellele, mis on. Valk lööb käega ja tõmbab padavai Austraaliasse, leplik muie suul; Sternfeld aga seisab tumeda ja tummana laguneva risti lähedal ja me võime ainult aimata, millise pettumuse “tegelikkus” temas keema ajab. Muide, “Kuku: mina jään ellu” lõppeb palju lootusrikkama, kuigi ka omajagu äreva noodiga – vintske fööniks on vähemalt üheks hetkeks omas elemendis tagasi.
Tõsi, kirjeldasin siin vaid üht viisi kujutada dokumentaalselt võimaliku ja tegeliku vastuolu. Tegelikkus võib olla nõnda lohutu, et seda ei taheta mitte ümber luua, loominguliselt muuta, vaid selle eest põgeneda – kuhugi, kus tegelikkus võimaldaks ka midagi muud peale ellujäämise. Selles suhtes on tabav film nimega “Auk nr 8”, lavastaja Marianna Kaat. See jutustab endise NSVLi uhkuse Donbassi praegustest elanikest, illegaalselt sütt kaevandavatest inimestest, lähemalt kolmest noorest (kaks õde ja vend), kes püüavad postsovetlikus maapealses puhastustules – või õieti küll puhastustuhas – kuidagi ots otsaga kokku tulla. Võttegrupp püüab noori aidata, aga see ainult võimendab lootusetuse, tegelikkusest väljapääsmatuse tunnet.
Muidugi on vajalik, et aeg-ajalt näidataks kunsti kaudu tegelikkust, mille ees iga kujutlus kahvatub – varisemisohtlikud kaevandused; mudamülkad, mida kutsutakse teedeks; majad, mis meenutavad kuure, ja kuurid, mis meenutavad puure. Marianna Kaat on püüdnud seda teha samasuguse taktitundega, nagu Tootsen ja Norman kujutavad oma kujutlusest tiivustatud kangelasi. Kuigi teisalt saab jälle öelda, et Kaadi filmi lõppjäreldus jõuab samani mis “Uus Maailm” ja “Et meeldiks kõigile” – soov lahkuda ümbritsevast tegelikkusest on samuti soov tegelikkust muuta. Seejuures loov soov, sest põhineb kujutlusel, et kusagil mujal on teistmoodi tegelikkus.
Ka Eestis on küllaga tegelikkust, kus esmapilgul pole mahti ega võimalusi “võimalikust” unistada. Omapärase pildi sellest annab Kullar Viimne dokiga “Hing”, mis kirjeldab Eesti ainsat naiskorstnapühkijat Francesko Leegot. Tegu on lihtsa ja elurõõmsa naisega, kes justkui teeb oma tööd ja kõik. Tema asjaliku toimekuse taustal hõljuvad mitmesugused moodsa aja vaimulaagrid ja -kogukonnad, kelle puhul jääb mulje, et need ühendavad inimesi, kes ei talu tegelikkust. Francesko justkui talub, tema nõgine nägu, õnnetoovad nööbid ja määrdunud riided tõstavad ta mingisse kummalisse ruumilisse – ja sedakaudu ka vaimsesse – vaakumisse. Aga eks temaski peitub loov alge, igatsus muuta tegelikkust pisut-pisut värvikamaks – muidugi kordades pisemalt ja arglikumalt kui näiteks Uue Maailma inimestel.
Ühes tähenduslikus stseenis korraldab Francesko oma eluraskuste all võdiseva ema sünnipäevaks kuuriseina äärde väikse, kodukootud bigbändi. Poisid puhuvad lustipilli ja ema nutab. Väikse korstnapühkija heatahtlik ja nutikas žest on liiga üürike, et sel mingit pikemat mõju oleks. Aga ometi tõuseb ta sellega teiste eelmise aasta kodumaiste dokk-kangelaste kõrvale.
Hea dokumentaalfilm eeldab kas kangelast, kes on tegelikkusest mingit otsa pidi irdunud, saanud oma kujutluse jõul jalad maast lahti, kellele meeldib supelda oma unistustes – või siis hoopis vastupidi, kangelast, kellel on tegelikkusega väga selge ja ühene kontakt, kes teab oma võimaluste piire, isegi kui ta kõnnib katuseid pidi. Viimaseid variante kohtab inimeste hulgas muidugi palju vähem.
Mulle on alati meeldinud üks mõte Ingmar Bergmani filmist “Sügissonaat” – kontakt tegelikkusega on anne ja seda annet pole antud kaugeltki kõigile. Sellise mõtte viivad globaalsele tasandileMarianne Kõrver ja stsenarist Kaie Kotov oma filmiga “Inimese mõõt”. Iseenesest on tegu ühega neist hoiatavatest ja murelikest filmidest, mis näitavad urbaniseeruva inimese ja häviva keskkonna üha probleemsemaid suhteid. Kõrveri film on üles ehitatud neljale paralleelsele loole, sündmuskohtadeks Türgi, New York, Saksamaa ja Kambodža. Kuid Steineri sententsi valguses näitab ka Kõrveri film, et tegelikkus ei ole ju tegelikult midagi muud kui vastakate, omavahel hõõrduvate või suisa vaenulike “võimalike” tallermaa.
Mõjuvaim on lugu Türgi linnast Hasankeyfist, mis jääb oma ajaloo ja rahuga jalgu Tigrise jõele planeeritava tammi ehitamisele – kellegi pea(de)s sai võimalikuks üks võimas tamm ja see on pelgalt juba võimalikkusena mõjutanud aastakümneid tegelikkust. Film küsib, et kas tegu on keskkonnakriisiga või meie ootuste, kujutluste kriisiga. Enamgi, kas pole mitte nii, et kriisis on kontakt reaalsusega. Väga hästi võtab selle kokku üks Kõrveri filmi värvikamaid tegelasi – New Yorgis pankrottidele spetsialiseerunud jurist Karam Dahiya, kes leiab, et kuna paljudele inimestele tähendab Ameerika unelm majaostu, siis nad ei panegi tähele, kuidas nad ei ela mitte majas, vaid soovunelmas. Sellest aga tuleb ärgata, ja ärgata just tegelikkusse. Kontakt reaalsusega ongi võime tajuda kujutluse piire.
Teisalt – kas just tegelikkuse piire ületav kujutlus pole eluks möödapääsmatu? Mõelgem vaid sellele, mil määral muutis Uue Maailma fenomen Tallinna elu värvikamaks ja sisukamaks. Kas pole õigus türklasel Orhan Pamukil, kui ta kirjutab: “me elame vähe, me näeme vähe, me teame vähe; unistagem siis vähemalt”?
■Kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali parima dokumentaalfilmi auhind anti jaanuari lõpus samuti “Uuele Maailmale”.
■2011. aastal linastus üle 30 uue Eesti dokumentaalfilmi.
