Nädala album: Puudutab südant, kuid aitab ka nõude pesemisel
Tumemeelne, iga aastaga kähehäälsem, depressiivne ja zenlik laulja ei vaja Twitteri-turundust ega arvustajate leiutatud eesliiteid. Ta pärinebki kaugest ja kadunud kultuurist ja tema sokutamine massikultuuri populaarse muusika alajaotusse lõhnab imelikult. Tema musta ülikonda riietatud kogust õhkub vana maailma hõngu ja igavese üksiklase seisust. Ta on intelligentne, salapärane, seksikas ning teda ei saa kellegagi võrrelda. See on tõestatud fakt.
Coheni uue plaadi nimi on “Old Ideas” – vanad mõtted. Nii ongi. Cohen kasutab oma lauludes hiigelsuuri, arhetüüpseid sümboleid. Kui ta laulab sõna “kannatus”, siis kukub see kivina otse kuulaja alateadvuse sügavikku. Nendes mõtetes on Jumal, Naine, Mees, Elu, Armastus, Iha, Surm. Ta räägib nendega nagu võrdne võrdsega.
Võiks ju öelda, et Coheni laulud sel plaadil on “folklikud” lihtsa viisiga lood. Muusikalised kujundid on väga klaarid. See on liigse materjali äraviskamise kunst, mida vähesed valdavad – olgu see kas või “tuhat tonni sõnamaaki”, kui tsiteerida punast poeeti Majakovskit.
Coheni hääl on hüpnotiseeriv, aastatega üha madalamaks muutuv, ja kostab nii uskumatult lähedalt, et nagu tunneksid isegi kerget sigarihõngu laulja hingeõhus... See hääl kehtestab ennast pehme ja vastupandamatu jõuga, veenab vaieldamatu autoriteediga.
Esimene laul “Going Home” on kahekõne Jumala ja Leonardi vahel. Jumal räägib naljatoonis, et ehkki Leonard on täitsamees ja sportlik hingekarjane, on ta samas ka laisk tõbras. Et Leonardi ainus ülesanne maa peal on täpselt korrata sõnu, mida Jumal tal öelda käsib, ja kuigi Leonard ise saab aru, et need on võõrad suled, mis talle teiste inimeste silmis kaalu annavad, ei punni ta vastu. Jumala-teema võtab kokku laul “Show Me The Place to Go”, mis eesti keeles võiks kõlada nagu “Näita kohta, kuhu käsid oma orjal minna”.
Kuid see pole kaugeltki morbiidne plaat, süsimust huumor ja kibe iroonia on läbisegi hullu armastuse (võrratu “Crazy To Love You” – But crazy has places to hide in / that are deeper than any goodbye), iha, vihkamise ja muude tunnetega: “Kuigi sa mind vihkad, ehk saad mind vähem vihata? Me süüdi siiski mõlemad...”
Cohen ei armasta “ideelisi” laule. Ideeline laul ei saa olla millegi muu kui hea eest väljas ja see teeb laulu primitiivseks, räägib ta ise. Coheni loominguline meetod on koorida oluline mõte ideelisest kestast välja nagu sibul, kuni idee on asendunud tema enda kogemustest välja sulatatud elutarkusega.
Kas kuulaja võib nendest lauludest midagi elu kohta õppida? Cohen seletab ühtaegu irooniliselt ja ausalt: “Laul mõjub üldse nii paljudel eri tasanditel. Näiteks tungib see otse südamesse koos kõigi rõõmude ja lüüasaamistega, kuid võib samas kasulik olla ka nõude pesemisel või kodu koristamisel. See on samuti hea taust flirtimisele.”
