Edith Karlson viib draama Berliini
Paljud teavad 2006. aastal Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemia pälvinud skulptor Edith Karlsonit kui ninasarviku kuju autorit, mis 2010. aasta suvel Savoy Boutique’i esise Tauno Kangro skulptuuri “Korstnapühkija” paariliseks pandi. Toona möllasid ka kinos Sõprus kunstniku loomaskulptuurid näituselt “Tsirkus”, mis varem Hobusepea galeriis väljas oli. “Sellist mitmekesist loomariiki ei kohta kusagil mujal kui tsirkuses!” seisis näituse pressiteates. Esmaspäeval, 6. veebruaril avas skulptor Berliinis Sur la Montagne’i galeriis oma isikunäituse. Karlson saabub ühel külmal hommikupoolikul enne ärasõitu Ekspressi toimetusse oma loomingule igati kohaselt – koos koer Kustiga.
Mida sinu isikunäitusel Berliinis näha saab ja kuidas see näitus sinna üldse sai?
Suvel oli Stalkeri festival Kultuurikatlas. Ja mind paluti seal osalema. Berliini läheb seesama installatsioon, mis ka Stalkeril väljas oli – “Drama Is In Your Head”. (Näituse pressitekstist leian märksõnad “ajud”, “must koer”, “veri”, “ämbrid”. Ja lause “Inimintellektist ja emotsioonidest saab paljas bioloogia” – autor).
Selle koha sain ma tänu sellele, et olin paar aastat tagasi praktikal ühtede Rootsi kunstnike juures. Elasin seal seitse kuud ja tekkisid tutvused. Inimestel, kellega tutvusin, on kamba peale Berlin-Mittes galerii Sur la Montagne, mida nad umbes kolm aastat on pidanud. Ja nemad kutsusid mind sinna näitust tegema. Ma olen vist esimene eestlane, kellel seal näitus olnud.
See on küll hästi pisike galerii, aga väga lahe koht ja mul on väga hea meel, et saan just seal oma näituse teha.
Miks sa oled oma loomingus nii palju loomi kujutanud?
Kõige lihtsam vastus oleks see, et loomad mulle väga meeldivad!
Nende kaudu on mul olnud kõige mugavam öelda seda, mida ma parasjagu öelda tahan. Neid kujutades olen jutustanud oma lugusid.
Need tööd sünnivad pigem spontaanselt ja alateadlikult ning ratsionaalsusega ei ole seal mingit pistmist.
Kas ninasarvik “Korstnapühkija” juures tõi sulle palju tagasisidet?
Ikka jah (südamest naerdes). Kõige imelikum oli see, et mingit negatiivset tagasisidet ma ei saanudki, ausalt öeldes. Minuni see igatahes ei jõudnud. Kõik olid pigem kohutavalt rõõmsad selle totaka nalja üle. Nalja mulle meeldib teha!
Suvel olid kunstnik Sarah Lucase juures praktikal. Kuidas sa sinna sattusid?
Mul on üks sõbranna, kes elab Viinis, ja tema suhtleb sellise kunstnike kollektiiviga nagu Gelatin (tegemist on Viini kunstnikerühmitusega – Wolfgang Gantner, Ali Janka, Florian Reither ja Tobias Urban, kes on alates 1993. aastast pälvinud rahvusvahelist tähelepanu ebakonventsionaalsete performance’ite, happening’i-laadsete ettekannete ja ruumiinstallatsioonidega – autor). Gelatin plaanis ühisnäitust Sarah Lucasega – “Lucas, Bosch, Gelatin”. See oli hiigelsuur näitus Kremsi Kunsthalles ja selle näituse tarvis otsisid nad inimesi, kes aitaksid neil seda teha. Minu sõbranna soovitas mind, sest ma reaalselt oskan ehitada igasuguseid asju. Tänapäeval paljudes kohtades skulptuuriõppes ei õpetata enam selliseid tehnilisi oskusi. See oli fantastiline, mulle meeldis väga!
Rühmituse Gelatin kunstnikud on läbi aegade olnud ühed mu suurtest lemmikutest.
Mida see suvi andis sulle, sinu enda loomingu jaoks?
Elu kõige lahedam suvi oli see möödunud suvi! Ja eelkõige andis see suvi mulle kontakte. Viin on tegelikult nagu Tallinn, väike linn, ja minule meenutab kohutavalt Eestit oma väiksuses, inimgruppide suhtlemise süsteemides.
Ma arvan, et avaldasin neile muljet ja olen neil meeles. Sellest on natuke vara rääkida, aga Gelatini tüüpidega on kavas veel koostööd teha.
Mis sul pärast Berliini plaanis on?
Kõigepealt tuleb Londonis koos Maria Aderi ja Kris Lemsaluga üks feministlik näitus. Kõigil meil on seal oma töö, aga ma arvan, et me lõpuks tekitame seal näitusel ka koos ühtse ruumi. Näituse nimi kõlab eesti keeles “Naise keha kui poliitiline tööriist”. Mul on sellest näitusest väga põnev osa võtta, kuna ma ei käsitle ennast feministina. Ja pärast seda on kevadel plaanis näitus Temnikova ja Kasela galeriis koos Kris Lemsaluga. Tegemist on, teen igasuguseid tellimustöid ka.
Elad kunstitegemisest ära?
Jah, olen elanud. Ma tean – see on täiesti haruldane. Sissetulek on küll väga ebastabiilne ja kõik sellega seonduv on närvesööv, aga olen ära elanud. Ükspäev just mõtlesin, et päris hästi on läinud. Kunagi, kui skulptuuriõpinguid alustasin, siis vahepeal jooksis ikka juhe kokku rahaasjadega seoses. Vahepeal pole üldse mitte midagi, siis tuleb jälle üht-teist. Üles-alla, üles-alla.
Olen olnud spordiklubis administraator, sisustuspoes müüja, ilutoodete firma juhiabi.
Ma tean, et ma saaks hakkama ka mõnd teist tööd tehes, aga skulptuur on selline valdkond, et tuleb kogu aeg õppida, on tuhandeid eri materjale ja võimalusi. Kogu aeg muudkui õpid ja tegeled sellega, ma ei suudaks seda lihtsalt ülejala valmis visata. Mul on suhteliselt kindel otsus edaspidigi ainult skulptuuriga tegeleda.
Ja praegu ikka Eestis?
Ma olen elanud Berliinis ja olnud päris palju Eestist ära. Mulle on tähtis, et on olemas koht, kus ma saan oma asju teha. Ja minul on see koht olemas Raja tänaval. Ateljee on küll hästi pisike, aga ma saan kasutada ka kooli ruume – Eesti ainukest monumentaalskulptuuri ateljeed.
Töö mõttes – lähemas tulevikus olen Eestis. Aga kuna töö on enamasti ka põhjus, miks ma reisinud olen, siis eks näis, mis saama hakkab.
Sünnipäev möödub siiski Berliinis?
Mulle pakutigi, et galeriis tuleb näituse avamine ja siis see läheb sujuvalt edasi õhtusöögiks ja sünnipäevapeoks. Ma loodan, et tuleb lõbus.
See on ka tore, et Berliinis on samal ajal Berlinale filmifestival, mis tähendab seda, et mul tuleb sinna samal ajal päris palju sõpru. Ma olin isegi hämmingus, kui palju neid sinna tuleb. Mõtlesin, et saan natuke puhata Eestist, aga tundub, et Eesti tuleb minuga kaasa! (naerdes).
Edith Karlsoni installatsioon “Drama Is In Your Head” Berliinis Sur la Montagne’i galeriis 26. veebruarini 2012.
