TÄISMAHUS: Tunnistajast tapjaks: Piusa õppetunnid

Kui Piusal ei tehtud midagi valesti, oleks Tarmo Laul täna elus, tunnistab Eerik Heldna.

Räägime kaitsepolitseiameti peadirektori asetäitja Eerik Heldnaga möödunud aasta 4. mail toimunud traagilisest läbiotsimisest. Relvade salakaubaveo kriminaalasja menetluse raames Piusale ühe kahtlusaluse isa Ago Ursel Waaksi majja läbiotsimisele läinud kahest kaitsepolitsei- ja kahest politseiametnikust sai haavata kaks ning hukkus üks, üle kümne aasta kapos töötanud staažikas ametnik, menetluse juht Tarmo Laul. Surma sai ka Lauli tulistanud Waaks.

Kapo sisejuurdlus, mis sellel päeval siis ikkagi toimus ja miks kõik nii lõppes, nagu ta lõppes, on läbi ning vastused on käes. Paraku ei avalda kapo salajastele personaliküsimustele viidates sisejuurdluse hinnangut, kuid kinnitab, et antud olukorras oli just selliste jõudude kasutamine ja taktika valik tollel hetkel olemas olnud info pinnalt õige. „Tagantjärele võib loomulikult öelda, et oleks pidanud arvestama ühte, teist ja kolmandat, aga see tuli hilisema teadmise käigus. See ei tulnud tollel hommikul, kui öeldi: nüüd teeme instruktaaži, sõidame sinna, te lähete seda ja seda inimest kinni pidama, meie läheme läbiotsimisele,” nendib Heldna.

Miski ei viidanud ohule

Neli meest eesotsas Lauliga läksid Waaksi ukse taha, näitasid läbiotsimisluba. Waaks lubas mehed rahulikult läbiotsimisele. Temalt küsiti: kas teil on väljaantavaid esemeid, Waaks vastas jaatavalt ja juhatas mehed kuuri. Leiti nii relvi, relvaosi kui ka muud.

Seega kahtlusaluse isa, kes ise ei olnud kahtlusalune, teadis oma poja poolt majja peidetud relvadest. Kuid kas see ei pannud siis ametnike peas ohutulukest vilkuma, et mees ise võib ohtlikuks muutuda?
Heldna sõnul ei viidanud miski Waaksi agressiivsele käitumisele. Ta ei avaldanud vastupanu. Kõik oli normaalne. Ka arvuliselt ei tundunud midagi valesti – üks inimene nelja politseiametniku vastu. Tegemist polnud ka relvastatud kinnipidamisega.

„Enamik politseiõpikuid toob välja, et stressitaseme langedes muutub inimene rahulikuks ja kaotab ärevustunde. Ning langeb sellest rutiini. Võib-olla oli tegemist sellise olukorraga,” tõstab Heldna esile ühe võimaliku põhjuse, miks operatsioon ikkagi nii traagiliselt lõppes.
Kuna tulistaja pole elus, siis ei saa enam kunagi teada, miks vana mees ühel hetkel, siis, kui kõik juba teise majja kogunesid, relvakapi juurde minnes ja SKS-tüüpi poolautomaati võttes – mis hiljem kontrollides osutus legaalseks registreeritud relvaks – seda politseinikele ei loovutanud, nagu ta ütles end tahtvat teha, vaid hoopis nende pihta tule avas. Surmava lasu sai laua taga menetlusprotokolli koostama asunud Tarmo Laul.

Ometi, kapol on oma eriüksus. Vajaduse korral saab appi paluda ka keskkriminaalpolitsei eriüksuse. Miks seda ei tehtud? Vastus on: eriüksust kasutati. Aga mitte Ago Ursel Waaksi maja läbiotsimisel, vaid tema poja kinnipidamisel. Heldna jääb enda juurde, et tegemist oli piisava jõu kaasamisega. Tegemist polnud mingi eriüksuse võitlejaga, et vaja olnuks eriväljaõppega snaipreid. „Jah, sajaprotsendilist garantiid ei saa kunagi anda ja ma olen sellega nõus. Sest kui kõik oleks ideaalne, oleks Tarmo ju elus. Aga näidata kellegi peale näpuga, et sina menetlusgrupi juhina käitusid siin, siin ja siin valesti – ma ei saa seda teha,” kinnitab Heldna.

Ka läbiotsimine ise polnud ametnikele esmakordne. Kõik olid aastaid politseis töötanud.

Maailma praktika kohaselt saab politseinikke kõige enam surma kodutülide lahendamisel või narkomaanide kinnipidamisel. Kuid näiteks USA-s karjuvad politseinikud autot kinni pidades kohe: käed roolile. Meil see nii pole, sest me ei eelda, et rutiinselt autosid peatades võiks peatatav autoakna alla kerida ja politseinikku tulistada. Kuid just nii sai 1999. aasta 28. oktoobril surma Männikul kahtlaselt vingerdavat taksot peatanud noor politseinik Maksim Karpov.
„Hästi suur üldistusaste on see, et politseinik peaks kogu aeg valmis olema ja ette mõtlema, mis toimub,” ütleb politsei- ja piirivalveameti (PPA) korrakaitsepolitseiosakonna operatiivbüroo ja turvataktika komisjoni juht Toomas Malva.

Kui PPA ja kapo sisekontrolli asi oli uurida, kas relva kasutamine oli õiguspärane, siis Malva juhitav komisjon analüüsis Piusa juhtumit sellest aspektist, kas taktikaliselt oli kõik õige. Piusal juhtunut aste-astmelt läbi käies olid osapooled komisjoni peale ka veidi pahased, sest mõni fakt võis olla mitmeti mõistetav.

Suure operatsiooni üks osa

„Aga me (turvataktika komisjon – toim) ei tee järeldusi, kas midagi tehti valesti ja nüüd tuleks kedagi vastutusele võtta, selle selgitab välja kriminaalmenetlus. Meie ülesanne oli ja on selliseid sündmusi vaadata hästi kõrge üldistusastmega ja sealt pealt öelda, mida peaksime järgmisel korral tähele panema,” rõhutab Malva. Ta loodab, et turvataktika komisjoni koostatav juhendmaterjal ei muutu käsulauaks, sest käsulauda ei saa kirjutada. „Saame anda näpunäiteid: minnes menetlustoiminguid tegema, peate valmis olema selleks,” selgitab Malva.
Malva rõhutab, et Piusal toimunu oli suure operatsiooni üks osa. Samal ja ka järgnevatel päevadel oli mitmeid kinnipidamisi ja läbiotsimisi, mida peeti ohtlikeks.

„Selle objekti puhul oli selge, et seal kinnipidamist ei toimu, seal on ühe kahtlustatava isa ning kahtlustatava keelatud esemed. Hukkunud Tarmo Laul oli kohalik, nad teadsid Waaksiga teineteist ja olid kontaktis olnud. Sellest teadmisest võis tekkida ka teatud usaldus – Waaks ei olnud näidanud ennast sellest küljest, et ta võiks politseiametnikke rünnata. Usaldus on aga seotud rutiiniga ja see oli teine küsimus, miks kõik selliselt lõppes,” leiab Malva.

Ta toob näite, et kui politseinikud lähevad sündmuskohale, kus korter on tühjaks tehtud, siis seal võib sama situatsioon tekkida. „Rutiin seisneb selles, et sa lähed kannatanu juurde, kannatanu ütleb, et tal on kõik asjad ära varastatud. Politseinik ütleb, et OK, võtame jäljed, teeb kapiukse lahti ning avastab sealt ehk midagi, mida ta ei peaks nägema. Ning kannatanu muutub hoopis kahtlustatavaks ja võib politseinikku rünnata,” räägib Malva.

---

Mida politseitöös edaspidi muudetakse?

Eerik Heldna rõhutab, et eelkõige tuleb hoiduda rutiini langemisest.
PPA turvataktika komisjon on sõnastanud juba kümme ettepanekut, ent rakenduskava pole nende kohta veel tehtud. Kuid kas midagi sellest kümnest ettepanekust saab ka kohustuslikuks? „Saame kohustuslikuks teha näiteks selle, et kõigil, ka kriminaalpolitseinikel, on alati seljas ballistilised vestid. Need võiksid olla ka noakindlad. Samas peab vest olema nii mugav, et ka kriminaalpolitseinikud saaksid sellega tööd teha,” räägib Malva.

Samuti peab igale sündmusele alati eelnema instruktaaž, kus öeldakse, miks ja mida tehakse, kes mida teeb ning – kes on julgestajaks. „Piusal toimunu eel väga selget ja üheselt mõistetavat instruktaaži ei toimunud. Mindi kahtlustatava esemeid otsima, mitte tegelema Ago Ursel Waaksiga, kes lõpuks relva haaras. See kõik viitab rutiinile. Ülesande jaotus selles plaanis, kus määratakse selge julgestus, jäi ära,” viitab Malva.

Eelneva kõrval on loomulikult ülioluline ka ettevalmistus. Praegu oskab politseikoolist tulnud politseinik kasutada jõudu, erivahendeid ja mingisugusel tasandil tulirelva. Neid oskusi tuleb pidevalt täiendada ja 2006. aastast on toimunud kohustuslik kontroll politseiametnike oskuste üle jõu, erivahendite ja relva kasutamise osas. See on ka politsei karjäärisüsteemi üks motivaatoreid.