Varema saatis vahetult pärast lehenumbri trükki­minekut Ekspressile kirja, kus ta kahetses siiralt juhtunut ja selgitas, et soovib end pankrotis olevaks tunnistada, sest ta on võlgu hukkunud Rauli perele, pangale ja Eesti riigile.

“Paraku on ammendunud minu ema võimalused mind aidata ja mul ei ole võimalik kusagilt laenu saada. Täna ma ei ole võimeline tasuma kohtu poolt välja mõistetud summasid,“ kirjutas Varema oma kirjas.

Rauli lesk sai küll riigilt kuriteo ohvritele ette nähtud ühekordse kahjutasu 150 000 krooni (ligi 9600 eurot), kuid isata jäänud lastel on õigus saada igakuist elatusraha nii kaua, kuni nad saavad 21aastaseks.

Löömamehe kavatsus oli end nendest kohustusest sootuks vabaks nihverdada, sest pankrotimenetlus võib viia võlgadest vabastamiseni. Kuid justiitsministeeriumi avalike suhete juht Ivi Papstel kinnitas Ekspressile, et see kava ei pruugi läbi minna.

Nimelt ütleb pankrotiseaduse § 176 lg 2, et võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel ei lõpe õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustused. Seega juhul, kui tegemist polnud just õnnetusega, siis reeglina inimene end sellistes kohustustest vabastada ei saa. Sama kehtib ka võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse kohta.

Norman Varema juhtumil polnud tegemist õnnetuse, vaid surma põhjustamisega ettevaatamatusest ehk kriminaalkuriteoga.

Jaga
Kommentaarid