Rein Raud: ACTA, XIX sajandi pohmelus

Oma raamatus „Maailma majandus pärast sõdu” kirjeldab John Kenneth Galbraith mudelit, mis võtab võrdlemisi täpselt kokku riikide majandusliku arengu. „Vanemad”, end turul kehtestanud tegijad otsivad kulude vähendamiseks võimalusi viia tootmine oma kodu lähedalt välja, teistesse riikidesse. „Nooremad” ja suuremaks pingutuseks valmis ühiskonnad võtavad rõõmuga vastu välisinvesteeringuid, mis integreerivad neid globaalsesse tööjaotusse — aga piisab vaid edu saavutamisest ja enese positsioneerimisest vähemalt mõnes valdkonnas arvestatavas rollis, kui needki ühiskonnad hakkavad kaotama oma noorusest tingitud eeliseid ja tootmine viiakse edasi kohtadesse, kus seda on endiselt odavam korraldada.

Vanematesse ja kallimatesse riikidesse jäävadki üksnes need alad, mida ei ole võimalik välja viia ja mis on tööjaotuse skaalal kallimad, s.t kas nõuavad kõrgemat kvalifikatsiooni või on kõrgema prestiižiga.

Selline mudel hoiab lääne majanduse koloniaalajastust pärit eelisseisundit. Kuni viimaste aastakümneteni on „noored” riigid oodanud välisinvesteeringuid just nimelt läänest ja arenedes pürginud liituma lääne klubiga ning seetõttu võtnud mudeli enam-vähem tingimusteta omaks, lootes hiljem ise selle reeglite järgi edu saavutada. Praegu aga on süsteem hakanud lagunema. Põhjusi on palju, alates tehnoloogia arengust ja Maa rahvaarvu tohutust kasvust, informatsiooni üleküllusest ja arenenud riikide elanike vähemast valmidusest teha tootvat tööd, mida aga saadavad suuremad nõudmised elustiilile ja elatustasemele.

Valdkonnas, mis on suunatud just viimati nimetatute edendamiseks, on läänel seni õnnestunud oma juhtpositsiooni hoida. Jaapani või Korea televiisoritest vaadatakse seni ikka veel rohkem Hollywoodi kui Aasia filmitoodangut (ehkki see võtab jõuliselt järele). Moekaid rõivaid valmistatakse Hiinas või Kagu-Aasias, aga nende disain on pärit Pariisist või Milanost.

Kusjuures rohkem kui poole toote hinnast moodustab bränd. Ometi on tehnoloogia areng toonud kaasa muutuse: järjest suurem hulk jõukama tarbija jaoks loodavaid tooteid ei ole enam käegakatsutavad esemed, vaid levivad raskemini hallatavates vormides. Ei müüda asja, vaid tema disaini, aga seda saab kopeerida. Muusika ja filmid on plaatidelt kolinud failidesse, raamatud digitaliseerunud. Sestap ei toimi XIX sajandi majandusmudel enam tõrgeteta, kuid kultuuritööstuste gigandid ei suuda sellega leppida.

Kõik viimasel ajal korraga esile kerkinud seadusandlikud initsiatiivid — ACTA, SOPA, PIPA ja RWA — on näiliselt justkui mõeldud autorite õiguste kaitseks, aga tegelikult seisavad nende taga korporatsioonid, mis elavad autorite töö viljast. Kusjuures see toimub vastuolus demokraatia normidega ja piirab inimeste põhiõigusi, nagu Korffi ja Browni raport sedastab. Mõtteviis, mille järgi internetiteenuse pakkuja on kaasvastutav selle tarvitaja võimalike õigusrikkumiste eest, sarnaneb oletusega, et kohviku omanik on kaasvastutav selles kohvikus planeeritud pangaröövi eest. ACTA loogika kohaselt peaks ta siis ju paigutama laudade alla mikrofonid ja monitoorima peetavaid vestlusi. Igal juhul nõuab selline valvetöö suuri rahalisi kulutusi ja nagu alati, maksab need kinni lõpptarbija.

On täiesti arusaadav, et intellektuaalset tööd tegevad inimesed soovivad saada oma töö eest ka tasu. Olen ka ise selline, sestap peaksid need algatused justkui kaitsma minugi huve. Kuid nii ei ole, sest selle minimaalse toe, mida autor intellektuaalomanikuna neist võib-olla saaks, tühistab palju suurem kahju, mida ta kannab kodanikuna ja inimesena. Ja kui mul on valida, kas mu sõnum jõuab inimeseni, kes selle eest raha ei maksaks, või peaks ta olema selliste eest „kaitstud”, soovin kahtlemata esimest.

Pealegi on praegused seadused autorite huvide kaitseks täiesti piisavad ja kohati isegi ülemäärased — ma näiteks ei arva, et veel seitsekümmend aastat pärast autori surma peaks temast bioloogiliselt põlvnevatel inimestel olema tema teoste üle eelisõigusi võrreldes temast vaimselt põlvnejatega. Muide, kui ACTA tõepoolest ei nõuaks Eesti seaduste ümbertegemist, nagu selle dokumendi pooldajad üritavad väita, siis oleks sellega liitumine autorite kaitsmiseks ju ka täiesti tarbetu. Ja vaevalt oleks ka europarlamendi ACTA raporteerija seda lepingut hukka mõistnud ja tagasi astunud, kui lepingust ei tuleneks olulisi negatiivseid tagajärgi.

Kui aga korraks järele mõelda, mis juhtub, kui ACTA ja muud sellised lepped peaksidki tegelikult ja täies ulatuses rakenduma, ei pruugi tagajärjed tingimata üldsegi olla sellised, mida neid tellinud korporatsioonid ootavad. Maksumaksja raha eest tehtud teadusuuringute tulemuste eest peab maksumaksja hakkama maksma neid avaldanud erakirjastustele, seda küll. Kuid kohati võib korporatsioonide ahnus anda neile hoopis tagasilöögi. Ma usun, et terve hulk praegu netist faile alla laadivaid inimesi oleks nõus maksma nende eest mõistlikku hinda, kuid just seda nende eest enamasti praegu ei küsita. Miks maksab näiteks digiraamat enamasti sama palju kui paberraamat, ehkki paberraamatu hinnast väga suure osa moodustavad paberi- ja trükikulud?

Digiraamatu hinda vaadates mõistan ma ju väga hästi, et mind röövitakse. Olgu, võib-olla leiduvad mulle vajalikud leheküljed GoogleBooksist, mille saatus pärast omandifundamentalismi võitu ka päris selge ei oleks. Aga kui ei leidugi, siis ei tähenda see, et ma tingimata olen nõus vastava summa välja käima. ACTA loogika lähtub oletusest, et praegu tasuta saadud asjad oleksid inimesed muidu ostnud. Söandan väita vastupidist: kui ühtesid asju enam tasuta ei saa, hakkavad inimesed tarvitama teisi. Ja veelgi enam: ise ostan sageli näiteks CD-plaate, kuid haruharva selliseid, millel leiduv muusika ei oleks varem minuni jõudnud näiteks Youtube’i kaudu, aga selle kanali seaduslikkus pole alati sugugi kindel. Teisisõnu, ülemaailmsel meelelahutustööstusel ei pruugigi ACTA tagajärjel üldse senisest paremini minna.

Peale selle saaksime Eesti ACTA-ga liitumise korral ka kinnituse, et meie valitsus ei esinda ühes olulises küsimuses meie, vaid välismaiste korporatsioonide huve. Ma pole kindel, kas valitsus ise suudab sellest aru saada, et noorema põlvkonna intelligentsema osa usalduse kaotus infovabaduse küsimuses võib hakata kujundama nende suhtumist oma riiki laiemalt. Ka mina ei taha oma elus teist korda sattuda skisofreenilisse olukorda, kus kohaliku võimu poolt kaitstavad seadused on ise mu meelest osaliselt kuritegelikud ja seetõttu ei saa ma seaduslikku korda kui niisugust tema üheski punktis tingimusteta usaldada.

Demokraatlikus ühiskonnas loomulikult ei olegi kõik inimesed valitsusega täiesti ühel nõul, kuid nad võivad olla kindlad, et otsustajate tegevuse eesmärk on kaitsta ühiskonna kui terviku huve nii, nagu nemad neist aru saavad. Ja kui ühiskonna märkimisväärne osa neile väidab, et mõnel juhul nii ei ole, siis võtavad nad seda arvesse. Ning praegu ei ole nii. Isegi kui ACTA-vastased demonstratsioonid ei kujunenud nii suureks kui oodati, on need taasiseseisvunud Eesti suurimad ja hõlmavad proportsionaalselt suuremat osa elanikkonnast kui Bolotnaja väljaku Putini-vastased miitingud.

ACTA on suurriikide katse pöörata tehnoloogia arengu tagajärjel käest läinud globaalne majandusmudel tagasi XIX sajandi koloniaalrežiimide loogika rööbastesse. Pikemas perspektiivis ei õnnestu see niikuinii. Info ülekülluse tingimustes on vältimatu, et autoriõiguse ja intellektuaalse omandi mõiste aja jooksul arenevad ning võtavad kultuurikeskkonnaga paremini ühte sobiva kuju. Aga et mitte lõpetada ülemäära kriitilisel noodil, teeksin asja üle otsustajatele ettepaneku küsida ACTA kohta mitte ainult kinnisvaraärimeeste, vaid ka autorite enda arvamust, näiteks konsulteerida loomeliitude juhatustega ja kultuurkapitali nõukoguga.

Samal teemal
Triin Tuulik, Alan Rein „Kui ohtlik või kasulik on ACTA?” EPL 10.02
Indrek Ibrus „Kauaks autorile tema õigused?” EPL 11.02
Artur Talvik „Meie reliikvia on infovabadus!” EPL 04.02