Janek Luts: Pätile päti palk!
Aga kuidas tekkis olukord, et veel 77 kurjategijat, nende seas tõsiseid kriminaale ja retsidiviste, on karistuse kandmise eest jooksus?
Väga lihtne: kui piisavalt kaua end varjata, siis karistus kustub! Pretsedent on olemas. 1997. aastal sõitis kaitsepolitseinik surnuks jalgratturi. Kohtuotsus jõustus 1998. aastal, aga süüdimõistetu karistust kandma ei ilmunud. Viis aastat hiljem tõdeti, et kurjategija on lõplikult karistusest pääsenud - polnud võimalik tõendada, et mees ennast meelega karistuse kandmise eest varjas. Kohus ja politsei laiutasid käsi ning süüdimõistetul oli hea meel.
Viimastel aastatel võetakse süüdimõistetuid järjest harvem kohtusaalis vahi alla. On see kellegi poliitiline „soovitus“, et hoida vahistatute arvu euroopalikuna? Kui aga jõutakse süüdimõistetu sundtoomiseni - ükskõik millisest maailma nurgast - tuleb kulud ikka maksumaksjal kanda.
Karistuse kandmise eest varjab end hulgaliselt selliseid kurjategijaid, kes ennetähtaegselt vabastati või said tingimisi karistuse, aga jätkasid oma „tööd“. Millised vahendid ja autoriteet on kriminaalhooldajatel Eestis? Või on siingi taustal poliitiline „soovitus“, et vähem kinnipeetavaid aitavad Eestil paistab euroopalikuma riigina?
Loodan, et justiitsminister ei torma vargaplikale lennujaama vastu (kui kunagi jõutakse tema sundtoomiseni), et ajakirjanike ja fotograafide ees töövõidust rääkida. Kogu selle loo taustal on kõige suuremaks kannatajaks kohtusüsteemi ja kohtuniku autoriteet ühiskonna silmis.
Kohtuniku autoriteeti ei saa tõsta justiitspalee ega uhke Riigikohtu hoonega, vaid kohtu sisulise ja lõpliku võimuga kurjategija üle. Ausad kodanikud respekteerivad kohut seni niigi. Aga kui poliitikud kujunenud olukorda tõsiselt ei võta, võib kohtusüsteemi lisanduda neljas aste - omakohus.
