Aarne Vaik võitleb oma muuseumi eest
“Siin verandal on mul käinud Tarja Halonen. Mul on pilt ka — me kallistame seal peal!” Aarne Vaik arvab, et lehte seda ehk siiski ei pane.
“Ja siin on olnud Lennart Meri. Viis saksa kindralit istusid ümber laua, vaimustuses, et neil avanes võimalus tüüpilises eesti kodus üks õhtu veeta. Tüüpilises eesti kodus!” Vaik viskab kavala pilgu.
“Siin on käinud Toomas H. Ilves, kui ta veel välisminister oli.
Siin on tehtud viiskümmend teatrietendust ja sada kontserti.
Siin käib kakskümmend tuhat inimest aastas! Kooliõpilased käivad kevadel ja sügisel esmaspäeviti Aleksei Turovskit kuulamas, tehakse koolitusi, seminare, ehitatakse viikingilaeva. Viru Folk toimub ka muuseumi õue peal.
Kuidas ütles üks inglise härra, kuidas ta ütleski: “mul oli see privileeg olla teie külaline, mister Vaik!””
Vaik on murelik. Kaheksateist aastat on ta pidanud oma isiklikku meremuuseumi, ja nüüd on tal tunne, et Riigi Kinnisvara AS tõmbab tal varem või hiljem muuseumialuse krundi käest ära ja müüb eraettevõtjatele edasi.
Kõik algas 1992. aastal, kui Aarne Vaik seisis Käsmu rannas ja vaatas tsaariaegset piirivalvekordonit.
Eesti ajal oli siin Käsmu merekool, nüüd oli nõukogude piirivalve kohe-kohe minemas. Vaik marssis kordoni uksest sisse: “Tere, poisid! Teie lähete koju, mina hakkan siin muuseumi pidama!”
Vene sõjaväelaste lahkudes läksid sõjaväevarad Raivo Vare komisjoni kaudu Eesti ametkondi pidi laiali. Käsmu piirivalvekordoni kinnistu sai siseministeerium.
Tarmo Kõutsi valitsemisajal (1993–2000) renoveeris piirivalveamet Vaigu muuseumile vanas kordonis viis tuba.
Vaik rõõmustas, sest seni tulid elektrijuhtmed majja õunapuuoksi mööda, nüüd sai kõik nii nagu peab.
Aga Vaik on isepäine tegelane ja varsti läksid ta teed Piirivalveametiga lahku.
2007. aasta veebruaris oli Vaigul probleem — siseministeerium tahtis raha teenida ja erastada muuseumi ümbritseva maa. Avaliku elu tegelased tulid Vaigule appi ja kirjutasid erastamise vastu protestikirja.
Vaik otsis, kelle tiiva all edasi tegutseda, ja pakkus, et MTÜ Käsmu Meremuuseum võiks olla Kultuuriministeeriumi rentnik.
Nii läkski. 2008. aastal anti muuseumihoone krunt siseministeeriumilt kultuuriministeeriumile üle, Vaik maksis edaspidigi sümboolset üüri (8,69 eurot kuus), nagu 1998. aastal Põhja Piirivalvepiirkonnaga sõlmitud leping ette nägi. Kaks naaberkrunti jäid siseministeeriumi omandiks.
Pikaajalist rendilepingut Vaigul kultuuriministeeriumiga siiski sõlmida ei õnnestunud. Vaik rääkis oma murest siin ja seal, ja Vihula vallavolikogu esimees Vello Väinsalu pakkus kaks ja pool aastat tagasi välja, et Käsmu muuseumist saaks välja arendada suurejoonelise merekeskuse, mis hõlmaks sadama, koolituskoha, muuseumi, toitlustuse, majutuse jne. Aga selleks peaks saama terve endise kordoni territooriumi (kultuuriministeeriumile kuuluv kinnistu pluss siseministeeriumi krundid) Vihula valla bilanssi.
Vaik astus entusiastlikult isegi IRLi liikmeks, ja loodav Käsmu Merekeskus kirjutati Vihula valla arengukavasse kui valla omanduses olev avalik objekt. Asuti detailplaneeringut välja töötama.
Ka kultuuriminister Rein Lang oli nõus muuseumi alust maad Vihula vallale üle andma. Vastava korralduse eelnõu läks valitsusse teele 10. augustil 2011. Aga munitsipaliseerimisplaanile tõmbas kriipsu peale rahandusminister Jürgen Ligi, kes teatas kirjas Rein Langile (13.10.2011), et haldamisküsimustega ei pea tegelema ministeerium, vaid Riigi Kinnisvara AS. Ja palus alustada vastavat menetlust.
Aarne Vaik on veendunud, et tema muuseumiplaanidele on see selge surmaotsus. Kui krunt Riigi Kinnisvara kätte läheb, on tema tegemistel lõpp, sest muuseumikrunt müüakse eraettevõtjale maha. Aarne Vaik (olles ise Vihula vallavolikogu liige) vaatab detailplaneeringut ja seda tenniseväljakut, mis sinna plaanile on joonistatud, ja tunneb, et Vihula valda tema muuseum ei huvita.
Vihula vallavanem Raivo Uukkivi, kes vaid kolm kuud ametis olnud, ei saa aru, kust Vaik need kahtlused võtab. “Ainuke, kes kohalikest muuseumidest üldse hoolib, on vald. Ja Aarne Vaik võib kindel olla, et valla maa peal jääks muuseum kindlasti alles!”
Informeeritud anonüümne vallaelanik kommenteerib, et “Uukkivi ei pruugi kõike teada, mis siin taga on. Väinsalu pidanud ärimees Heiti Häälega ammu plaani, kuidas Hääl endale muuseumimaja kõrvale sadama saaks. Huvilisi, kellel reformijõudude ja rahandusministri toetus, on siin veel.”
Ühe vallaelaniku arvates on Aarne Vaik tegutsenud “lapsemeelses utopismis, et kõik, mida kõrged asjamehed talle lubavad, on tõsi. Aga lõpuks võidab ikka erahuvi, olgu siis rahvuslik-konservatiivses või liberaalses vormis!”
Vello Väinsalu ütleb, et temal pole Heiti Häälega mingit kokkulepet. “Heiti lihtsalt visandas ühe koostööprojekti, kuidas sadamat majandada. Aga on selge, et mingit salalepingut me temaga sõlmima ei hakka.”
15. märtsil, oma seitsmekümnendal sünnipäeval, tahab Aarne Vaik kinkida kogu muuseumikollektsiooni Eesti Meremuuseumile.
Vaik loodab, et Riigi Kinnisvara ei saa maha müüa hoonet, milles asub riigimuuseumi filiaal, ja et nii jääb tema kollektsioon Käsmu piirivalvekordonisse alles.
Praegu on kinnistu endiselt kultuuriministeeriumi käes.Kuni su küla veel elab, elad sina kaAarne Vaik on Tartu ülikooli bioloogiatudengite legendaarse “paroodia- ja pulliansambli” Rajacas liige. Koos Priit Pärna, Nikolai Laanetu, Rein Tensoni ja teistega esitati nõukogudevastast repertuaari. Tuntuim Rajaca laul, mida rahvas Nõukogude ajal kitarri saatel laulis, oli “Kuni su küla veel elab, elad sina ka”. Ansambel Rajacas loodi aastal 1968.“No me ei taha Käsmu sadamat endale!”Reet Hääl, Heiti Hääle abikaasa, põline käsmulane, meremuuseumi naaber:
“Mul on kõrini väiklusest ja kitsarinnalisusest ja süüdistustest, et me tahame endale Käsmu sadamat. No me ei taha seda sadamat endale! Me ei taha midagi kelleltki ära võtta!
Me oleme Käsmus paljusid asju toetanud. Oleme me midagi endale tahtnud? Kas me tahtsime Käsmu kabelist orelit koju viia? Ma saan varsti 50, aga inimeste väiklus suudab mind ikka veel üllatada!
Meil on mereäärne krunt olemas, miks on meil vaja, et sadam oleks meie oma! Ei ole vaja! Pole sellist mõtetki!
Me tahame, et küla elaks, et oleks sadam, kus mehed saavad minna paatidega pot-pot-pot merele. Ja et tulla saaks ka mere poolt, mitte ainult mööda maanteed. Käsmus pole poodi. Kuskil võiks olla pood ja kohvik. Tervele Käsmu külale on seda vaja!
Ma võiks sama väiklaselt vastu öelda: Aarne on sinna majja lihtsalt sisse kolinud ja mõnusasti paarkümmend aastat elanud. Me oleme Aarnet toetanud, küll katuse, küll viikingilaeva tegemisel. Tahtnud pole me temalt mitte midagi.
Lõpetage need süüdistused! Me pole tahtnud midagi saada!”
