Märt Väljataga: Maastik nüanssidega. Eesti kirjanduse tõlkimisest.
Eesti Kirjanduse Teabekeskuse andmeil ilmus eelmisel aastal 44 eesti kirjanduse tõlkeraamatut. See on väga palju — alles hiljuti ilmus neid mõneteistkümne ringis. Suurt hulka seletab osalt sügisel toimunud Helsingi raamatumess, mis stimuleeris tõlkeid soome keelde, ja see võibki jääda mõneks ajaks tõlgitavuse laeks. Välismaa peavoolu kirjastusi huvitab peamiselt uusim kirjandustoodang, klassikat märgatakse vähem, ja meie kirjanikud ei kirjuta niikuinii üle poole tosina tõlkimisväärse teose aastas.
Tõlkeraamatul ja tõlkeraamatul on muidugi vahe. Küllap ainsad maad, kus eesti kirjandust loetakse selle pärast, et tegu on eesti kirjandusega, on Soome ja Läti. Mujal puuduvad lugejail meie kirjandusele eelootused, seda loetakse kultuurikonteksti arvestamata. Vahe on ka žanrides, sest ainult teatavat tüüpi romaanidel on õrna lootust kommertslikult ära tasuda. Ja ka keelel ja keelel on vahe. Suurtesse keeltesse tõlgitu võib sünnitada järgmisi tõlkeid. Nii ei tarvitse tõlge saksa, rootsi või vene keelde jääda tõlkeprotsessi lõppjaamaks, vaid võib omakorda äratada huvi Norra, Ukraina või isegi Inglise kirjastajas.
Inglise keel ongi tähtsaim meedium, mille kaudu kultuuritooted muudesse keeltesse rändavad, kuigi prantsuse ja saksa keele tähtsust vahejaamana ei saa ka alahinnata. Samas jääb tõlgete osakaal ingliskeelsete maade raamatutoodangus alla 3%, sellal kui Eestis ilmuvast moodustavad need umbes 47%. Need suhtarvud on mõnevõrra petlikud, sest väike kultuur peab niikuinii tõlkima rohkem ja absoluutarvudes ilmub inglise keeles ikkagi ohtralt tõlkeid. Kui muu maailm tõlgib inglise keelest valdavalt kergemat pahna, siis inglastel-ameeriklastel pole seda importida tarvis ja nende tõlketoodangu kirjanduslik kvaliteet peaks olema parem.
Viimasel aastakümnel on USAs Dalkey Archive Pressis Eric Dickensi ja Ants Eerti tõlkes ilmunud rida Mati Undi postmodernistlikke romaane: “Öös on asju”, “Brecht ilmub öösel”, “Doonori meelespea”. Inglismaal on ilmunud Jaan Krossi “Paigallend”, Jaan Kaplinski “Seesama jõgi”, Viivi Luige “Ajaloo ilu” ja A. H. Tammsaare “Põrgupõhja uus vanapagan”, Budapestis Tuglase ingliskeelne novellivalimik.
Sama oluline kui ilmumisfakt on see, kas raamat pälvib tähelepanu, leiab arvustamist lehtedes või blogosfääris. Inglise raamatukriitika lipukandja on üle saja aasta olnud nädalaleht Times Literary Supplement (TLS). Seal on tähele pandud Krossi ja Kaplinskit (pealiskaudselt ka Undi Brechti-romaani Ameerika-tõlget.) Aasta lõpul pühendas TLS terve lehekülje Jan Kausi koostatud ja Eric Dickensi tõlgitud antoloogiale “The Dedalus Book of Estonian Literature”. Arvustaja Paul Binding, kes on ka varem käsitlenud eesti ja põhjamaade kirjandust, keskendub Undi “Tühirannale” (1972) ja Krossi “Onule” (1989), mille abil ta valgustab meie lähiajalugu. Meeldejäävaima tekstina tõstetakse esile Tammsaare “Vanaisa surma” (1939); Sauteri “Kõhu valu” (1998) minajutustaja hoiakut nimetatakse “jahmatavalt ausaks ja emotsionaalselt eeskujulikuks”. Arvustuse pealkiri “Do you think I’d let you go” on laenatud Eeva Pargi “Juhuslikust” (1993), milles naise alandamist meeste poolt on kujutatud “haruldaselt painava vahenditusega”. Lõpuks peatutakse Rein Saluri allegoorilisel “Kogujal” (1977).
Arvustaja märgib, et “antoloogia kõiki jutte läbib terav teadlikkus tegevuse ja kokkupõrgete kontekstist, Eesti maastikust koos kõigi selle nüanssidega”. Raamatu vanim tekst on Juhan Liivi “Peipsi pääl” (1892), ning esindatud on veel Vilde, Tuglas, Gailit, Hindrey, Ristikivi, Valton, Berg, Kõiv ja Heinsaar. Arvustaja ainus etteheide on, et kogumiku pealkiri viitaks nagu eesti kirjandusele üldiselt, kuid see sisaldab ainult lühiproosat. Selles mõttes täpsem oli 1996. aastal Ameerikas, Northwestern University Pressis ilmunud antoloogia pealkiri “Estonian Short Stories”. (See raamat keskendub uuemale ajale Valtonist Ehlvestini ja ainus kattuv tekst on Maimu Bergi “Rokokoo daam”.)
TLSi kajastuse järgi oli Dedaluse antoloogia õnnestunud tutvustus. Eesti kirjanduse serveerimine välismaal on peen diplomaatiline kunst, sest meil siin on raske aimata, mis võiks nendes seal huvi äratada. Mõnikord on selleks rohkem “Eesti”, kord jälle rohkem “kirjandus”. Ka peavad meie kirjanikud luues silmas erineva teadmistepagasiga abstraktseid lugejaid. Kõige tõlgitum ja tunnustatum eesti kirjanik Jaan Kross kasutas oma juttudes ühtlasi kõige rohkem kohalikke ajaloo- ja kultuuriseoseid ja nii vajavad ta tõlked ka kommentaare (novellile “Onu” on neid lisatud 13). Just seetõttu tegi Tibor Fischer 2003. aastal Guardianis “Paigallennu” maatasa, sest eesti lähiajaloo detailid ajasid ta lõpuks haigutama. Viisakamaid ja kannatlikumaid kriitikuid pole need aga heidutanud.
Itaalias elav inglise tõlkija ja kirjanik Tim Parks on korduvalt kirjutanud tendentsist, kuidas Euroopa kirjandus on hakanud üha enam silmas pidama mingit abstraktset internatsionaalset lugejat, vältides lokaalseid detaile ja taustu, samas kui Ameerika kirjandus lausa kubiseb kohalikest kultuuriseostest (alates brändidest ja telesarjadest kuni poliitika- ja kirjandusallusioonideni). Eesti kirjandus asub vist kusagil vahepeal, kuid peab esmajoones ikka veel silmas kohalikku lugejaskonda ega ole teadlikult välisturule orienteeritud.
Eesti kirjanduse tutvustamisel tasub küsida, mida me ise ootaksime näiteks freedonia või zembla kirjanduse tutvustustest: kas kirjeldusi sealsetest kannatustest ja keele ajaloost või teoste haakimist rahvusvaheliste suundumustega — kas eksootilisuse või tuttavlikkuse rõhutamist. Dedaluse antoloogia koostaja eessõnas “Murrangud piirimaal” on ehk liiga palju pruugitud leierdatud klišeesid: okupatsioon, venestuspüüded, ridade vahelt ütlemine, Huntingtoni tsivilisatsioonide piir, soome-ugri juured. Kuid tõlkija järelmärkus korvab mõned eessõna lüngad, rõhutades eesti kirjanike rahvusvahelisi seoseid. Raamatut peab siiski väga hoolikalt lugema, et saada aimu näiteks sellest, millise impeeriumi koosseisus eesti kirjandus tekkis. Jüri Arraku kaanepilt häälestab lugeja aga väga eksootilisele lainele: kala-lind-inimesed sõrmitsevad paadis suuri falloseid. Küllap need ongi Eesti Nokiad.
