Priit Hõbemägi: Kellega valitsus veel tülli minna võiks?
Aga mõned valitsused lihtsalt tekitavad neid pidevalt juurde.
Meeldetuletuseks mõned ühiskondlikud rühmad, kelle Andrus Ansipi valitsus on teerulli alt läbi lasknud ja kelle häältest võivad nad tõenäoliselt suu edaspidi puhtaks pühkida.
Ajakirjanikud — nn allikakaitseseaduse nime all tehtud seaduseparandused said alguse ilma kõiki Eesti ajalehti koondava tööstusharu liidu, Eesti Ajalehtede Liitu kaasamata. Valitsuse promokampaania püüdis selgitada, et allikakaitseseadus on “ajakirjanike endi kaitseks”, kuid millegipärast ei tahtnud ajakirjanikud sellest kaitsest midagi kuulda. Kisa-kära oli palju — aga tulemus? Mitte midagi ei ole muutunud.
Üliõpilased - nn tasuta kõrghariduse vastu hakkasid samamoodi ka tudengid, nad ei tahtnud sellist tasuta kõrgharidust, nagu pakuti. Pikettidest ja meeleavaldustest hoolimata võeti seadus vastu, sest niimoodi oli poliitilises agendas juba kirjas.
Internetivabaduse pooldajad — ACTA kaitsmise ja selles kahtlejate ülbe solvamisega tõukas Ansip Reformierakonnast ära just need noored ja tegusad inimesed, kes moodustavad e-Eesti tuumiku. Erakordne rumalus, kui arvestada, et e-valimistel on just need inimesed teistest rühmadest palju aktiivsemad. Kes neist enam Ansipi või teiste ACTA toetajate poolt hääletab?
Uskumatu on see, kuidas valitsus julgeb samal ajal endast ära tõugata nii tööandjaid kui töötajaid, rullides üle nii ametiühingutest kui tööandjatest. Hetke hitis — Töötukassa loos — on tegu muidugi valitsuse kaine arvestusega, millest ainult pime ja kurt aru ei saa. Kõigepealt sooviti valitsuse kontrolli alla saada töötukassa raha ja liita see riigi kontsernikontoga. Selgitamise asemel aeti täielikku jama. Kuulasin raadiost ühe ministeeriumiametniku kokutamist ja uduajamist, kus ainsa argumendina toodi välja, et “niimoodi on ju kõigil mugavam”. Et Töötukassa nõukogu algatusega kaasa ei läinud, siis tehti liitmine jõuga ehk selleks otstarbeks kirjutatud seadusemuudatuse abil ära. Ning pärast seda, kui raha oli valitsuse käes, tulid riigikogu õiguskomisjoni koalitsiooniliikmed välja ettepanekuga, et väljamakseid Töötukassast tuleks piirata nii, et poolte kokkuleppel ja vabatahtlikult töölt lahkujad ei saa 40% töötuskindlustushüvitist, mida nad oleksid pidanud seaduse järgi alates 2013. aastast hakkama saama.
Põhjuste asemel aetakse jällegi häma — tegelik eesmärk on ju vältida väljamakseid kontolt, et arvel rohkem raha oleks. Nii et kõigepealt kallatakse Väikese Peetri söögikott Suure Peetri omasse, aga “väljamakseid” sealt Väikesele Peetrile tehakse Suurele Peetrile suva järgi.
Haridusfoorumis on üks postitus, milles on viide, et üks noorpoliitik kirjutab oma FB lehel selliselt: “Ma saan aru, et rahvas ei usalda enam poliitikuid. Aga mulle tundub, et ka rahva usaldusväärsus on poliitikute silmis langenud rekordmadalale tasemele.”
Jah, ammu tundub juba, et erakonnad ja valitsus võtaksid endale mõne parema rahva, kes ei kobiseks ja alandlikult muru näriks, vastavalt ülaltpoolt saadud korraldustele. Uskumatu seegi, kuid aeg on näidanud, et praegune valitsus ei ole võimeline inimlikuks kommunikatsiooniks, ülbus ja üleolevus on aga igapäevane asi. Ime siis, kui osa mõtlevaid inimesi tõmbab neile kui tuleviku valikule lihtsalt kriipsu peale.
Ainuke häda on see, et maailmas pole teist rahvast, kes Eesti valitsust vajaks. Olukorrast väljapäästmiseks on kaks võimalust: rakendada kodanikuühiskonna meetmeid ja näidata välja oma meelsust kõigi võimalike vahenditega sellise üleoleva valitsemisviisi vastu.
Teine meetod on aeglasem, kuid see-eest kindlam: rahulikult oodata, kuni selle valitsuse ja ka Reformierakonna aeg täis saab. Õnneks on poliitikas üks raudne reegel — keegi ei istu troonil igavesti!
