Töötud pandi laeva ehitama

Hiiumaal ehitatav 17 meetri pikkune purjelaev on ühtlasi sotsiaalprojekt, kus pikaajalised töötud leiavad rakendust ja jõude elavad pensionärid ajaviidet.

Hoogsa kaarega keerab Hiiumaal Suursadamas asuva punase maja ette džiip. Välja hüppab hallipäine mees. “Mati ­Sülluste,” ütleb ta tutvustuseks toonil, mis eeldab, et teda tuntakse. Mati Sülluste on erumajor, kes pensionile jäädes kolis Hiiumaale, putitas maja üles, nokitses sauna valmis, tegi tütrele ahjupuid, tegi pojale ahjupuid ja leidis siis, et midagi võiks veel teha. Nüüd tegeleb ta laevaehitusega.

Sülluste on üks neist vanematest härrasmeestest, kes käivad laevaehitusel vabatahtlikena abiks. Ise kutsuvad nad end seeniorgrupiks. Läinud aastal tunnustas maavalitsus neid kui saare parimaid elukestvas õppes osalejaid.

Laeva, täpsemalt halulaeva, ehitatakse punases majas. “Vanaisal oli Sõru rannas samasugune mootorpurjekas ja minu ema sünni auks sai see nimeks Ilse,” räägib Sülluste sõrestikule viidates. “Venelased põletasid selle 1940ndal maha.”

Tegelikult halulaevaga halge ei veetud. Saarelt viidi terved palgid Tallinna, seal saagisid hiidlased “soo-poole-moo-poole”-saagidega otse kai peal puud juppideks, müüsid maha ning seilasid saarele tagasi.

Hiiumaal pole 70 aastat laeva ehitatud ja rahvas käib laevaehitust huviga vaatamas: mida nad seal ometi teevad? Mati Süllustele meeldib eriti, et koolilapsed näevad laeva valmimist. Huvipuudust karta pole.

Laevaehituse eestvedaja Ain ­Tähiste räägib, kuidas sada Hiiumaa last said mullu mais paar tundi seilata Herkki Haldre kuunariga Kajsamoor. Enamikule oli see esimene kord purje­laevaga sõita ja seda elamust meenutasid nad pikka aega. Sel suvel võetakse 14–16aastasi noorukeid nädalaks samale kuunarile ränkrasket jungatööd tegema, sest nagu vanasti öeldi: “Ennem lõppeb põrgus tuli kui laevas töö.”

Tähiste on rehkendanud, et halulaeva võiks kahe aasta pärast merre lasta. Ehitamine pole pelgalt “hiiu asi”, see on lausa ­saartevaheline projekt. Kärdla linn annetas laevale emapuu — 120aastase lehise. See on suurimat koormust kandev selgroog, millele roietena toetuvad küljekaared. Veel annetati Hiiumaalt kaks võimsat tamme ja Kärdlast veel üks ilus lehis, aga neist laeva valmis poleks saanud.

“Aastasadu on nii olnud, et Hiiumaal tammikuid ei kasva,” räägib Tähiste. Ehituseks vajaliku 15 tihumeetri tammepuidu saamiseks piisas ühest langist Saaremaal, need annetas RMK.

Ent puudest üksi jääb väheks. Laeva ehitavad inimesed, kellele tuleb palka maksta, vajalik raha lauanurgal ei vedele. “Oleme sebinud küll ja veel,” ütleb Tähiste. Raha on saadud Euroopa Liidu mitmesugustest programmidest, kaasatud on ka pooled Hiiumaa omavalitsustest. Projekti tugitala on aga töötute koolitus ja selleks saadud raha.

Laeva ehitamine on mastaapne käsitöö, selleks kulub 30 000 inimtöötundi. Kuskilt tuleb need inimesed leida. Töötute kaasamine käsitöömahukasse projekti on sobiv, aga mitte kõige lihtsam variant.

30 töötuga sekeldamine on nagu lasteaiarühmaga tegelemine. Sekka satub inimesi, kellele konide korjamine ja Sarviku jaoks raha kerjamine tundub mugavam kui võimalus tööga taskuraha teenida. Mehed ja naised, kes käivad laeva ehitamas, saavad 3.80 päevaraha ja sõidutoetust.

Üldiselt näib Hiiumaal ühtse kogukonna tunnet rohkem olevat kui mandril. Isegi töötuid võetakse justkui rohkem “omadena”. Tähiste kehitab õlgu — võib-olla tõesti: “Igaühel on nägu ja lugu, sa tead, miks ta on seal, kus ta on.”

Aga miks ta laevaehitust veab ja pikaaegseid töötuid kantseldab?

“Ma tahaks laevaga sõita,” ütleb mees. Isegi kogenud ristküsitleja ei saaks temalt laevaehituse motiivide kohta muud vastust kui “no laevaga tahaks sõita”.

Möödunud suvel käisid soomlased sama tüüpi laevaga Hiiumaal ja tegid kohalikele meestele lõbusõidu. Tähiste oli purjelaevaga küll sõitnud, aga soomlaste uhiuus kaljas jättis talle kõva mulje. “Paremat suvepuhkust ei ole kui laevaga sõitmine. Mere peal pole kunagi igav. Midagi nagu ei juhtu, aga on huvitav.”

Aga halulaev pole sugugi ainus, mis hiidlastel parasjagu pooleli. Käinas, vanas nõukaaegses kapsalaos seisab poolik lestalaev. “Lestalaev on see, kui ostad kogre, lased laeva kõmps peale ja saad lesta,” seletab Tähiste.

Lestalaev pole ehitusprojekt, vaid kolhoosiaegse laeva restaureerimine. Ent ega sellest töö lihtsam ole. Kulub oma kolm aastat, enne kui lestalaev vette saab.

Lestalaeva valmimist juhib Marek Rätsep. Tema oli Ott Leplandi partner “Laulupealinna” saates ja “ajas kõik vussi”, nagu teda saarel naljaga tutvustatakse.

Kapsalaos on sama külm kui õues. Sooja otsimas ja suitsu tegemas käivad töömehed väikeses raudahjuga soojaks köetud kõrvalruumis. Aga ega külm tööd sega.

Huulerõngaga Argo (21) sätib saelehte saepingile. “Vanasti tehti neid töid õues ja käsitsi,” tõdeb ta. “Laeva ehitamas käia on igal juhul ägedam kui kodus olla. Kui muud tarka ei saa, siis vähemalt saad uksest välja ja teistega kokku,” räägib Argo. Ta on täna puutöö peal, eriti aga meeldib talle sepatöö, just väikeste asjade kallal nokitsemine. Ta unistab, et võiks endalegi sepikoja teha, aga pole kindel, kas julgust jätkub.

Muidu käib Argo rauda tagumas Marek Rätsepa venna Mardi sepikojas. Meie külaskäigu ajal tegutseb seal Tiit (37), kes nagu Argogi on pikka aega tööta olnud. Parasjagu sepistab ta U-tähe kujulist vidinat — tegelikult ploki rautist. Ajab raua kuumaks, paneb selle matriitsile ja äsab siis haamriga. “Mu kaksikvend on arvutimees, aga mulle see ei istu. Mind väsitab istumine. Ma ainult taoks päevad otsa.”

Rootsis on üle 70 puulaeva, Soomes ligi 40. Eestis tuleb koos Emajõe lodjaga neli-viis kokku. Hiiumaa omadele lisaks ehitatakse üht laeva veel Muhus. Tartu mehed hakkavad üht lotja tegema ja varsti-varsti lükatakse ka Kihnus oma laeva ehitamine käima.

Hiidlased ise kelgivad, et neil on oma laevaehitus ja saarlastel pole. Ent suvel käisid hiidlastele laevaehitust õpetamas spetsialistid naabersaarelt, Kuressaare ametikoolist. Seal hakati 2001. aastal õpetama puupaadi ehitamist.

Kümme aastat hiljem pole sellel enam praktilist väärtust, sest paadid tehakse nüüd plastist, räägib Kuressaare ametikooli direktor Neeme Rand. Saaremaal tegutseb mitu paadifirmat ja nende tarvis poisse koolitataksegi. “Samas puupaadi ehitust kui käsitööoskust me neile ikka õpetame,” teatab Rand.

Hiiumaa halulaeva meister Andrus Padu on hariduselt arhitekt, kuid tunamullu sügisel astus ta laevaehituse õppimiseks isegi Kuressaarde kooli.

Mida aga saarlased naabrite laevaprojektist arvavad? Kas on mõtet sellele raha kulutada? Ehk peaks töötutele õpetama hoopis arvutit ja juurat?

“Teate, laevaehitus on meestele nagu rahvariiete tegemise oskus naistele — see peab saarel säilima,” ütleb Neeme Rand veendunult.

Eesti mehed ei hooli uue õppimisest ■Tallinna ülikooli teadurid uurisid suure, 13 Euroopa riiki hõlmanud projekti raames suhtumist elukestvasse õppimisse. Eesti mehed paistsid silma sellega, et vanemad kui 45aastased hakkasid endale ise mulda peale tõmbama — vaid üks protsent käis õppimas. Üle 55 aasta vanustest, kes ei taha midagi õppida, ütles 80 protsenti, et neil ei luba seda teha tervis. Ehkki neil on veel kuni kümme aastat pensionini, otsivad nad ettekäänet meeleheiteks.

■Samal ajal näeb Inglismaal vanust takistusena vaid 22 protsenti ja Belgias 10 protsenti üle 55aastastest. Ida-Euroopa riikides oligi inimestel üldiselt rohkem probleeme õppimisega — rahalised raskused, pere ja töö ühildamine, tööandja suhtumine.