Üks nägemus Toomas Annuse lõppsõnast kohtus
Toomas Annus esitab lähinädalatel Harju maakohtus oma lõppsõna. Sellega päädib Eesti suurim korruptsiooniprotsess. Teadmata, mida Annus kohtus rääkida kavatseb, pakub Eesti Ekspressi ilukirjandustoimkond lugejale omapoolse improvisatsiooni.
Aulik kohus!
Annan endale aru, kuivõrd teid on tüüdanud sõna “maadevahetus”. Tüdimust näen igal istungil kohtunik Valeri Lõõniku näos. Mind süüdistanud prokuröridaamidel Laura Feldmanisel ja Inna Ombleril kasvas kogu süüdistus üle pea. Sest miks muidu jätsid nad kohtule esitamata poole omaenda kogutud toimikutest, mille läbitöötamise eest olen advokaatidele pidanud sadu tuhandeid eurosid maksma? Asi pole ainult selles, et suures osas koosnevad need toimikud makulatuurist, minult ja riigiametnikelt ära võetud arvutite kõvaketaste väljatrükist ja lõbusatest eravestlustest. Asi on selles, et nendelt 40 000 toimikuleheküljelt ei leiagi süüd. Nagu on raske püüda kassi pimedas toas, eriti kui kassi seal ei olegi!
Seetõttu pole mul ka põhjust karta kohtuotsust. See saab olema leebe, kuid õiglane. Kohtunik Lõõnik ehk mäletab kohtuotsust, mille ta langetas kümnete liikluspolitseinike kuulsas protsessis, kelle prokurör Jüri Kasesalu usina jälitamise abil otse ametiautodes altkäemaksuvõtmiselt kinni püüdis. Nagu mäletate, härra kohtunik, lasksite te suure osa neist politseinikest kohtusaalis vabaks. Pean seda targaks sammuks. Sest õigusemõistmine saavutas ju tulemuse: kümneid aastaid olid liiklusvõmmid endale sularaha pomminud, aga pärast suurt kohtuasja on selline tegevus Eestis lakanud.
Samal viisil, lugupeetud kohus, oleks võimalik minu ja Villu Reiljani üle peetava protsessi käigus tegelikult purustada nahaalne klannimajandus, mille avalik võim on Eestis kahekümne aasta jooksul üles ehitanud.
Meil kõigil on selja taga vastik nuhkimine ja piinavalt aeglane uurimine. Mul on Eesti õigussüsteemile palju ette heita. Ka ajakirjandus, näiteks Eesti Ekspress, on kohati käitunud nagu KaPo Teataja. Ajakirjanikud ajavad silmi punni, nagu kuuleks esimest korda, kuidas klannimajandus Eestis toimib.
Kuid nõndanimetatud “suurimal korruptsiooniprotsessil” on olnud juba ka positiivne tulemus. Keegi ei julge enam Eestis asju nii ajada, nagu meie ajasime. Sadade ettevõtjate rõõmuks on poliitikute räkit nende kallal vähemalt endisel labasel kujul lõppenud. On jäänud ainult karikatuur — üksikud linnavalitsuse suslikud, kes pimeduses kapo lõksu tõttavad.
Mis efekti annaks selle kõrval veel minu, Toomas Annuse süüdimõistmine? Ei mingit. Rääkimata juba minu kaaskohtualustest, isegi Villust, kes mingis mõttes oli lihtsalt mutrike suures kinnisvaraskeemis. Ametnik Kangur ja tema juristidest sõbrad või kursusevennad Tarmo Pedjassaar, Mart Missik, Raul Markus ning minu alluvad, EÜE-kaaslased või äripartnerid tegid neid maadevahetusi lihtsalt efektiivsemalt kui võistlevad äriseltskonnad. Tahan küll tänada kohut, et mu lähemad sõbrad, advokaat Toomas Luhaäär ja ehitusärimees Koit Uus ning mõnigi teine täna süüdistatavate hulgas ei ole. Ometi ei ole ka süüalused Einar Vettus või Tullio Liblik muud teinud kui mu teised abilised ja sõbrad. On aidanud minu firmadel teha äri nende Tallinna või Haapsalu kesklinna maadega, mis riigil ripakil olid. Selle abi eest ma, mõistagi, maksin.
Kehvasti läks see, et “abiliste ja sõprade” hulka trügisid poliitikud ja ametnikud.
Selgitan.
Sadadele ettevõtjatele on poliitikutest “paksud” kogu aeg risti teele heitnud ja raha küsinud, kui kusagil vähegi poliitilist otsust vaja läheb. Seda on teinud kõik parteid, eranditult. Ainult Res Publica pakkus väikese erandi. Kui Tallinna linnapeaks oli ettevõtja Tõnis Palts, kes ei vajanud oma erakondliku tegevuse jaoks kellegi teise raha, tekkis ehitajate hulgas koguni segadus.
Aga muidu on süsteem olnud selge.
Need tegelased annavad ise endast märku, pannes jala ette igale arendajale, transpordiettevõttele, turvafirmale või kaupmehele, kel valitsusest või omavalitsusest vähegi midagi vaja on.
Urmas Sõõrumaa ei toeta siniste silmade eest Savisaare uut “globaalse mõtlemise ja globaalse levikuga” propagandaraamatut. Tennisekeskus tahab rahastamist. Kadunud Andres Sarri ei korraldanud Rahvaliidu peasekretärile Lea Kiivitile ilmaasjata Volkswageni maasturit ega Oliver Kruuda andnud Ester Tuiksoole oma Mersut flirtimise mõttega. Kas suurfirmade töötajad käivad omast initsiatiivist linnavalitsuses mingite kinkekaartidega vehkimas, näod moosised? Kas Heiti Hääle firma hakkaks tõesti maksma miljonit krooni Keskerakonna sõimleva venekeelse lehekese toetamiseks? Näiteks see tobe Jõgeva korter, mille minu firma omandas ja Rahvaliidu rakukesele kasutada andis (ning mille kohe maha müüsime, kui Rahvaliit seda enam ei vajanud) — kas arvate, et see oli mul mingi kinnisvaraprojekt?!
Eesti Vabariigi jõukamad ettevõtjad ja priskemad poliitikud panid püsti bordelli, mis üha laienes. Vaadaku keegi järjekorda Tallinna linnapea sünnipäevale trügivatest kinkide ja lilledega ettevõtjatest ja teadku — vabu inimesi on seal ainult näpuotsatäis.
Olen endalt küsinud, miks sellise saasta sisse on end keerutanud just nimelt suuremad tegijad, samas kui kümned tuhanded inimesed teevad oma tööd või ehitavad oma firmat, pidamata oma telefonidel akut tagant kiskuma või vesiste silmadega vanade kommunistidega nende “pensionisambast” rääkima.
Aga vaatame tõendeid, mis kohtule on esitatud. Tõepoolest on seal lindistus minu ja kahe, ütleme, riigiametniku (Villu ja Kalevi) vestlusest. Villu räägib, et tahaks veel neli aastat Riigikogus istuda, “eesti asja ajada”, ja tahab, et minu nimel (mitte isegi tema minia nimel, nagu mina pakkusin!) oleks tal “kolmas pensionisammas”. Ning isegi “viies pensionisammas”. Selline oligi poliitikute käekiri veel viis aastat tagasi. Ma ei tea, kuidas kohus seda tõendit nüüd hindab, aga klannimajanduse ajaloo arhiivi võiks see küll minna. Muuseas, seekord (erinevalt ühest muust korrast) pole Toomaseid segi aetud. Villuga rääkisin tema salajase pensionisamba õitsemisest mina, mitte Toomas Luman.
Eestis on poliitikuid ikka süüdistatud selles, et nad ei vaata pikalt ette ega kuula ettevõtjaid. Nagu näete, head Villut selles süüdistada ei saa!
Ettevõtlus pole poliitikutele võõras ala. Tiit Vähist sai Silmeti peremees ning isegi Mart Laar veetis aastakese Swedbanki nõukogus. Keegi ei pea neid korruptantideks ega tiri kohtu ette!
Kes vähegi on kuulanud majandusuudiseid, teab, et pangad propageerivad tänapäeval firmapensionide maksmist. Ka mu kolleeg Teet Roopalu tunnistas siinsamas saalis, et Merkos olid pensionisamba projektid juba ammu teemaks. See näitab vaid, kuid progressiivsed me olime.
Needus oli muidugi see, et teatud suurusest alates muutusid ettevõtjad märklauaks mingitele ligastele ettepanekutele. Kõige “teravam” neist, mis mul meeles, tuli meie kõige “ettevõtjasõbralikuma” erakonna suurkuju suust: “Oleme vabariigi üles ehitanud, et teie saaksite vabalt pappi teenida. Nüüd on suurettevõtjate kord meid järjele aidata.”
Väljastpoolt vaadates võttis see kõik karikatuurse vormi, selles mõttes võin mõista nii prokuröride kui ka lihtlugejate raevu.
Aga vaadake, milliseid vorstikesi me oleme “paksude” abil praadinud.
Ühel Toomasel — ja see Toomas ei ole mina — õnnestus tänu “paksude” seas tehtud lobitööle võtta jäme ots sadama hangetes ja püstitada talle südamelähedase ülikooli maju.
Poliitikutel oli võimalus pakkuda unelmate ärisid. Hoopis elegantsemaid kui igapäevane konkureerimine vabal turul. Näiteks korraldasid vastavad inimesed Viru Keskuse enampakkumise nõnda, et viimasesse vooru jäi vaid üks firma. Minu osalusega.
Kas ma tohin endale väikese nalja lubada? Eesti maksumaksja ei saagi kunagi teada, kui palju oleksid maksnud pealinna peaväljaku krundid normaalsel enampakkumisel, sest teatavad onud, mõned neist juhuslikult ka täna siin kohtusaalis, lihtsalt ei lasknud mingitel enampakkumistel sündida.
Näiteks Viru Keskuse vastas, endisel Eesti Posti kinnistul, asub minule kuuluv hotell. Eesti Post kohe nagu tahtis oma parkla mulle anda ja samas nagu ei tahtnud meenutada, et esialgu pidi uues majas leidma koha ka postimaja enda kontor.
Ma räägin Viru väljakust ja Viru Keskusest nii pikalt seetõttu, et minu arvates just sellest 2002. aastal toimunud ehitusest algas politsei päkapikkude huvi minu tegevuse vastu. Kapo ju tookord veel linnatasemel asetleidva korruptsiooniga ei tegelenud. Tundub, et keegi konkurentidest kaebas, kuidas Viru Keskuse all asuva bussiterminali ehituseks raha üle kanti.
Aga samuti ostis ju üks ettevõtja — ja tema nimi ei ole suli — poole ühe Lõuna-Eesti linnakese kesklinnast mõnusa hinnaga ära ning ehitas linnale vastutasuks maailma väikseima bussijaama! Võite mõistatada, millise isakese aupaiste teda kaitseb.
Prokurörid kaebasid süüdistuskõnes, et Merkoga mitteseotud tegelastel ei õnnestunud looduskaitselisi maid riigiga vahetada või sujusid need vahetused äärmiselt keeruliselt.
Kas see on siis minu süü, kui mu konkurendid või muud äpud ei oska äri ajada?
Austatud kohus, mullu suvel küsis laululavatäis lapsi: “Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge, vaid metsad lõputud ja laukasood!”
Ka minul on õigus küsida, mis maa see küll on, kus absurdsete süüdistustega tiritakse kohtu ette tiheda ajakavaga ettevõtjad ja aulik poliitik, aga süüdistajad-prokurörid ei viitsi kokku arvutada isegi seda, kui suur on riigile tekitatud kahju. Ausa riigikodanikuna olen püüdnud seda süüdistusest välja lugeda, aga mida pole, seda pole!
Mõistagi on ka mu enda esindajad esitanud kohtule igasuguseid arvutusi ja taotlusi, millest nähtub, nagu maadevahetusest polekski erilist kasu saadud. Hinnake neid, kuidas oskate. Ettevõtjatele ma sellist juttu võib-olla ei räägiks.
Selge on see, et mitte paljast kiusust ei korraldanud ametnikud nii, et lihtsamad Eesti Vabariigi kodanikud oma musta toonekure maid kuidagi riigiga vahetatud ei saanud, paremate poegade käes aga vahetus sama maa imelibedalt.
Ka mina ütlesin kord Villule, et “Nõmme” maid ei tohi enne looduskaitsemaaks teha, kui need on käes, sest muidu tulevad konkurendid kallale. Aulik Villu lubaski seda teha.
Kaitsepolitsei viis minu firmast minema paberi, et “tuleb osta mõistliku hinnaga looduskaitse maid nii palju, kui õnnestub kätte saada” ja et maadevahetusega hangitavad kinnistud võiksid olla kuni poole odavamad turul pakutavatega võrreldes.
Aga mida on siin erilist? Eduka äri tegemiseks tuleb ikka mingi nõks leida, et teistest parem olla!
Üks meie firma töötaja koostas isegi spikri Villule, milliseid kinnistuid tahab Merko looduskaitsemaade vastu vahetada. Kas sellise info edastamine on keelatud? Tublide riigiametnike asi ongi ettevõtjate soove kuulata ja neid hinnata, mitte kõrvad kinni katta või äritegelasi pidalitõbistena eemale tõrjuda!
Paber, mille läbiotsijad mu kinnisvarafirmast leidsid ja kus mainitakse “Tarantel maad” kirje all summat 10,5 miljonit krooni ja juures seisab märkus “2 640 000 õhk”, ei ole mingi kohtulik tõend. Mis asi on “õhk”? Lugupeetud kohtunik, palun andke see paber koos kõigi toimikutega ajalooarhiivi. Klannimajanduse riiulile.
Ja on ka teine paber, millega mu kalleid kaaskohtualuseid tahetakse trellide taha panna. See vaid tõestab kokkuklopsitud süüdistuse nõrka taset. Prokurörid väidavad, et tegemist on osaühingu Ikaros Grupp osaluste jaotusega ning kellelegi K-le kuulub 50,9 protsenti. Riiklikud süüdistajad peavad seda K-d Kalev Kanguriks, aga äkki on see hoopis Karupoeg Puhh? See K võis olla ükskõik kes ja kogu rehkendus vaid Exceli programmi harjutus. Ka see niinimetatud tõend tasub avaldada Pikri veergudel, juhul kui nimetatud huumoriajakiri juhtub veel ilmuma.
Aulik kohus! Moodsa aja jälitustoimingud ja kohtuprotsess kogu meediapeksuga on muutunud omaette riikliku kättemaksu vahendiks. Olen isegi mõnel korral süüdistanud Eesti Vabariiki, nagu oleks siin asjad põhimõtteliselt valesti. Süüdistamise plaan oli mul ka mullu, kui soovisin sõna Tartus õigusteadlaste päevadel. Õnneks minister Rein Lang mulle seda ei võimaldanud, sest oleksin ehk meie riiki põhjanud rohkem, kui ta seda väärib.
Eks ole advokaat Aivar Pilvel absoluutselt õigus igal puhul, kui ta taas mõnd klannimeest kaitsma satub, huulil üks ja sama fraas: “Süüdistus on täiesti arusaamatu.”
Mulle on süüdistus suurel määral arusaadav, aga üksnes grammatiliselt. Juhin tähelepanu, et süü ja karistuse proportsiooni arvestades olen ma õigusmõistmise käigus juba piisavalt vintsutada saanud. Et pääseda Austria vormel-Renault’ sarjas starti, tegin läbi karmi tervisekontrolli, milles nii mõnedki põruvad. Prantsusmaa rattalaagrites teeme üle 50ste meestega pikki mägipäevi. See on lõiv, mida pean maksma, et tervis närvidele alla ei jääks.
Lugupeetud kohus. Palun arvestada, et hoolimata kaasaminekust tolle põlastusväärse “aja vaimuga”, mida kirjeldasin ja mis minu arust on tänasest Eestist taandunud, on minu ettevõtted üles ehitatud ausa pingutusega. Soovin töörahus nende juurde naasta.Annus, Reiljan ja Kangur rääkisid pensionisammastest18. augustil 2006 kohtusid Tallinna söögikohas Kamikaze suurettevõtja Toomas Annus, keskkonnaminister Villu Reiljan ja Maa-ameti peadirektor Kalev Kangur. Kaitsepolitsei väitel rääkisid nad muu hulgas nn pensionisammastest. Prokuratuur tõlgendas, et Annus lubas sellega varalist soodustust Reiljanile.
Toomas Annus: “Me siin Kaleviga leidsime mingi firma värgi, eks ole.”
Villu Reiljan: “Mhmh.”
Annus: “On ju?”
Reiljan: “Mhmh.”
Annus: “Kuuled, Villu, aga ütle, kas ma seda saaks teha, et vaata, me teeme need firmad ja kõik ise, on ju.”
Reiljan: “ Mhmh.”
Annus: “Teeks ta niimoodi keha, kõik tekib loogiliselt, aga saad aru, siis saaks mõne aasta pärast, viie aasta pärast või ma ei tea, millal vaja läheb, eks ole, et nagu ära ei kao, et… Mõnda nihukest sul ei ole… füüsilist isikut?”
Reiljan: “Ma ütlen selle revideerimise raske ülesande kõrvalt…”
Annus: “Aga minia või tead, mõni nihuke?”
Kalev Kangur: “Ei, see on nii lähedane.”
Annus: “Lii… liiga lähedane.”
Reiljan: “Nii lähedane ei saa üldse olla. Kõige parem on, kui ta sinu käes on. Pensioni kolmas sammas või viies sammas. See, et ta eraldi paned, see on hea, sest siis on näha, kas ta ka õitseb…”
Annus: “ Jajah.”
Reiljan: “Aga praegu mul ei ole sellist head ideed, eks ole. Pääle selle, noh, ma..”
Annus: “Ei, no okei, see selleks…”
Kangur: “Noh, sa oled veel mingi aja toimetamas ka…”
Reiljan: “No selle ühe neli aastat ma pean ikka vähemalt … Ikka partei viima võitlusse. Kas ma teen seda, teist või kolmandat, aga vähemasti Riigikogus ma pean ikka olema.”
Annus: “Mhmh.”
Reiljan: “Sellisest kohast nad ilma ei pruugi jätta … Kuigi ma võin arvata, et, et mingeid sigadusi veel oodata, et ei ole… Kindlasti tahavad nad paljastada mõne suure äri… ärimehe ja suure poliitiku korruptsioonijuhtumi või midagi taolist, no küll nad midagi välja mõtlevad.”Kas see oli Kalev Kanguri varjatud osalus?Salapärane tabel, mida prokratuur peab osaühingu Ikaros Grupp kinnisvara ja osaluste jaotuseks.
| Umom f§nants®#r§@d | Makstud | Osatud ostud® järgi |
| K | 584490 | 50,9% |
| Tarmo | 345510 | 30,1% |
| R@u! | 219000 | 19,1% |
| 1149 000 | 100,0% |
Prokuratuuri meelest tähistab K Maa-ameti peadirektorit Kalev Kangurit, Tarmo ettevõtja Tarmo Pedjasaart ja R@u! vandeadvokaat Raul Markust.
----------------------------
Toomas Annuse avaldus 19.06.2012
Õigeksmõistev kohtuotsus oli oodatud. Esitatud süüdistus oli vaatamata oma mahule naeruväärne. Midagi ebaseaduslikku ei ole ma korda saatnud ja see leidis täna ka tõestamist. Prokuratuur tuli kohtusse võltsingute ja valedega. Ka see leidis kohtuotsuses väga selgelt tõendamist.
Tänane Harju Maakohtu otsus ei asenda ligi kaheksa aastat kestnud illegaalselt jälitamist, kohtualuste süsteemsest ruineerimist ja moraalset ning rahanduslikku kurnamist. See on olnud prokuratuuri poolt teadlikult valitud taktika, sest igale mõtlevale inimesele oli ka selle maja sees selge, et esitatud fabritseeritud süüdistus kukub varem või hiljem kokku.
Tahan eraldi juhtida tähelepanu Eesti Vabariigis kohtunikkonna ümber toimuvale. Viimased paar aastat on meile tõestanud, et õiguskaitseorganid mõjutavad kohtunikke nende otsuste tegemisel. See on fakt, mis on teada paljudele. Minu, kui pikaajalise staažiga kohtualuse jaoks, on erakordne see inimlik julgus, mida kohtunik Lõõnik täna demonstreeris. Me teame, et kohtunikku on ajakirjanduse kaudu avalikult mõjutanud nii siseminister Ken-Marti Vaher kui ka Kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg. Võib aga ainult ette kujutada, milline on olnud tegelik surve kohtunikule õiguskaitseorganite ja nende tentsikute poolt kuluaarides. Juhin tähelepanu, et möödunud nädalal mõisteti ühes teises asjas lõplikult õigeks kohtunik Leo Kunman. Tema on see mees, kes julges mitte alluda õiguskaitseorganite survele ja „vastutasuks“ organiseeriti talle kriminaalasi ja aastaid kestnud mõnitav kohtuprotsess. Eesti on jõudnud täiesti uude ajajärku. Peaminister ütleb avalikult, et pealt kuulatakse kõiki aktiivseid inimesi. Ma loodan väga, et kohtunik Lõõnik ei saa tänase otsusega “kõrgemalt poolt” antud käsu täitmata jätmise eest karistatud. Seda, et juba lähipäevil loeme Eesti ajalehtedest kohtunik Lõõnikut mõnitavaid artikleid, ma ei kahtle. See on osa kättemaksust õiguskaitseorganite poolt. Organite poolt, kes on ellu kutsutud hoopiski meid kaitsma ja seisma riikliku julgeoleku eest.
Homsest alustame oma kaitsja vandeadvokaat Leon Glikmaniga valmistumist teise astme kohtuistungiks. Minule teadaolevalt on selleks juba mõnda aega valmistunud ka õiguskaitseorganite esindajd. Nende eesmärgiks on määrata Ringkonnakohtusse koosseis, kellele oleks võimalik anda käske. Kutsun käesolevaga üles kohtunikke, aga ka kõiki teisi ausaid riigiametnikke mitte alluma Kaitsepolitsei ja Prokuratuuri survele. See võib olla santaazh, see võib olla ähvardamine, meelitamine, kutse kohvile. Kohtunike mõjutamine on hukatuslik tee ja sellele allumine tähendab kindlasti igasuguse õigusriikluse lõppu. Prokuratuur teatas 20 minutit peale kohtuotsuse teatavakstegemist, et nad kaebavad otsuse edasi. Hämmastav enesekindlus isikutelt, kes ei ole veel tutvunud motiveeritud kohtuotsusega ja on tekitanud äsja oma kurja ja poliitiliselt vürtsitatud ebakompetentsusega riigile väga suure kahju ning röövinud kohtualustelt paremad aastad nende elust.
