Whitney Houston – üks ülesvõte

Tõnis Kahu räägib äsja lahkunud Whitney Houstonist (1963–2012) ja küsib, kas soul võib olla ka pealiskaudne, ja kui – kas see võib siis ikkagi olla veenev.

Ma ei ole fänn ja sestap mahub Whitney Houston mu ellu vaid ühe viie aasta taguse kogumikplaadiga, mille ma kunagi kusagilt odavalt sain. Vahelehel on Houstonist kokku viis pilti eri vanuses ja ta naeratab neil kõigil. Võib-olla selle arvates, kes tema massiivset sihtgruppi ette kujutas ja nood pildid sinna paigutas, pidime me kõik seda plaati toona vastu võtma kergendustundega kui universaalset meelelahutust, millel pole teravaid nurki, on vaid pehmused ja ümarused ja naerulohud. Nüüd muidugi tunduvad need ülesvõtted pigem kui fotoalbumisse kätketud meenutused puhastest ja õnnelikest aegadest enne suurt ja pöördumatut tragöödiat. Ehk siis teisiti öeldes – Whitney Houston, paljude tõrkujate jaoks sügavusmõõtmeta ja sünteetiline popdiiva, kaloriküllase poptööstuse õõnsavõitu über-bränd, omandab surma läbi ootamatult eksistentsiaalse ja sügava mõõtme.

Tema lugu hakatakse nüüd uuesti ja uue tooniga rääkima – minnakse tema karjääri raaminud gospelitraditsiooni juurde, uuritakse hinge ja hingestatuse mõõdet tema soulis… See on üks kindla mudeli järgi loodud popnarratiiv – üks pool kujutab siin alati fassaadi, kuna teisel asuvad sügavad ja ajatud hoovused, päris sisu, “sõnum” ja muu selline, mida nekroloogidesse sobib kirjutada. See gospelist alguse saanud kristlik haru afroameerika popmuusikas oli enamat kui lihtsalt laulmise viis. See oli lohutuse märk, valguskiir orjuse pimedas öös – sa kannatad ja jõuad lõpuks lunastuseni, sest hinge tasandil oleme me jumala ees kõik ühesugused. Souli teine tasand, nüüd juba meelelahutustööstuse südames, oli aga hoopis teistsugune. Selle ütles välja James Brown laulus “Soul Power”: “You need some soul, come on get some”. Soul polnud siin kõrgustest alla vaatav pühadus, vaid nakkus, kehade külgetõmme, elektri sähvatus õhus. Ja sellisena polnud ta normatiivne etikett, vaid samavõrra disain, ning kui see ehk tundubki veider, et kunagiste orjade järeltulijad kujundasid enestest ise kaupu pop-turu tarbeks, siis ka see ülim kontroll oli tegelikult üks viis vaba olla. Lauljad nagu Marvin Gaye ja Stevie Wonder raamisid ennast 70. aastate algul kunstnikena, teised stiliseerisid end kallite ülikondade ja šampanja (ja kokaiini) luksusmaailma. Whitney Houston oli lihtsalt noor ja pealiskaudne, ilusate vokaalmaneeridega.

Aga kui ma nüüd järele ja tagasi mõtlen, siis mulle see tema pealiskaudsus kohati meeldis. Oma varastel plaatidel 80. aastate keskelt – olgu või sellistes lauludes nagu “How Will I Know” või “I Wanna Dance With Somebody” – naeris ta tihti, flirtis, tujutses pisut ja ei kavatsenud meist kellegi seltsi väga kauaks jääda. Teisalt peatus ta siiski aeg-ajalt, muutus mõtlikumaks ja nukramakski ning esitas tütarlapselikke küsimusi näiteks selle kohta, mida ta oma armastusega truudusetus suhteilmas peale võiks hakata – pean silmas üht tema parimat laulu “Saving All My Love For You”. Muidugi, kellele meeldib (pop)kultuur millegi sellisena, mida tuleb alles avada, milles asjad juhtuvad varjatult ja tumedas, siis tundub too esimeste plaatide Houston liiga ilmne, liiga valguse käes. Teda oli kerge kuulata, aga temast polnud ehk midagi rääkida – see tollane kreemikas pop tuli ja läks…

…ja tardus siis ühekorraga paigale, kasvas tohututesse mõõtmetesse ning lämmatas 1992. aasta lõpukuudeks enda ümber kõik muu popmuusikas. “I Will Always Love You” oli laul, mida oli aus vihata, ja enamasti räägiti vokaalsest ülepingutusest, kuid see oli otsitud põhjus.

Probleem oli selles, et Whitney Houston muutis millegi sellise nagu ühe poplaulu personaalne draama sedavõrd ruumivõtvaks. Ja kuigi ta laulis hästi, laulis ta hermeetiliselt, justkui iseendale. Selles loos pole kehalist soojust ega õrnust, ka mitte inimlikke edvistusi ja elevust. Harva on ükski tõeliselt suur pophitt kõlanud nõnda üksi – iga vokaaltehniline trikk, iga väljenduslik klišee sulgeb lauljat tema laulu sisse üha enam. Pärast seda laulu tema naeratused tegelikult ei maksnud enam palju, siitpeale oli see mask. Isegi nii magusa arranžeeringu varjust aimub tagantjärele targale keegi, kes tõepoolest on suuteline juba 48aastaselt surema.

Niisiis on varane Whitney Houston ja on see laul, kaks tema toetuspunkti. “I Will Always Love You” fikseeris talle tema koha ajaloos ja seda laulu päriselt ammendada oleks üsna raske. Samas ilmutab Houstoni mõjusfäär end tänases popmuusikas enamasti just tolle laulu karikatuurina – kõikides neis superstaari-wannabe’des kusagil “American Idolis” või “X-Factoris”. Emotsioon kui midagi, mis on statistiliselt mõõdetav, mida saab olla rohkem ja siis veel rohkem, tehniline kontsentraat millestki, mis kunagi midagi tähendas.