Väärtuslikud ja väärtuseta reeturid
Tegelikult on riigi julgeolekuasutustes töötaval allikal hindamatu väärtus.
Isegi Simmi kohta on tagantjärele keeruline teha mingit loogilist järeldust, kas ta oli nüüd erakordselt taibukas ja pahatahtlik või kohmakas ja paranoiline. Simm veetis viimased aastad kaitseministeeriumis töötades hoopiski tema jaoks „leiutatud” nõunikuametis, sest pidi korraldama veel ühe konverentsi – mis kasulikku infot ta sealtkaudu siis saanuks?
Kasulik info
Nagu Dresseni kohta on räägitud, võib osutuda kasulikuks ka informatsioon, mida reetja kuuleb ja näeb mujalgi kui ainult dokumentides kirjaga „täiesti salajane”. Näiteks turvasüsteem, kaamerate asukohad, ümberehitusplaanid. Seejuures võib aastate jooksul mingil hetkel sattuda korraga kätte tõsine info: Simm tegeles NATO laienemisdokumentidega, Dressen pronksiöö ja äärmuslastega.
Ajalooliselt ongi osutunud kõige väärtuslikumaks just need agendid, kes ei paista silma kõige suuremate ametlike saavutustega, sest neid ei pruugi keegi kahtlustada. Näiteks 1985.–1994. aastani KGB-le ameeriklaste luureagentuurist CIA tohutult väärtuslikku infot jaganud Aldrich Amesil oli toimikute järgi tõsine viinaviga. Kuhu teda ka ametisse ei määratud, ikka tuli sealt teateid liigsest alkoholitarbimisest. Samal ajal oli Ames kolleegidega sõbralik, mistõttu sai üpris kergelt läbi näiteks valedetektoritestist.
Või võtame teise näite, USA föderaalses juurdlusbüroos (FBI) töötanud Robert Hansseni. Tema oli küll intelligentne, aga aeg-ajalt tegi erakordselt rumalaid liigutusi. Kui Nõukogude Liit oli kokku varisenud ja Hansseni karjäär katkes, tabas teda uuesti nii suur rahaahnus, et ta võttis paki dokumente, läks Venemaa saatkonna maja juurde, astus seal autosse istuva Vene luureohvitseri juurde ja pakkus oma spiooniteenust. Venemaa saatkond esitas ameeriklastele lausa ametliku protesti, arvates, et nad üritasid saatkonnale topeltagenti sokutada.
Oluline küsimus on alati, kuidas riigireetjat juhitakse. Simmi kontaktisik oli viimasel ajal Portugali kodaniku Antonio Ve Jesus Amorett Grafi identiteeti kasutanud Sergei Jakovlev – hea näide sellest, kuidas Vene luuraja oli ärimehena täiesti oma uude kogukonda sulandunud.
Siinkohal on hea tuua võrdlus 2010. aasta suvel USA-s sisse kukkunud kümne venelasega (kuulsaim neist Anna Chapman), kes üritasid uute identiteetidega elada täiesti normaalset elu. Kes teab, ehk oleks mõni neist üritanud kunagi turismireisil kapo ametnikku ära rääkida.Kaks riigireetjat nelja aastaga
| Kes oli? |
| Aleksei Dressen on pikaajaline kaitsepolitseinik, kes jõudis 1999. aastal ka politseidirektori ametikohal töötada. Viimasel ajal töötas äärmusliikumiste temaatikaga. |
| Herman Simm oli pikka aega töötanud erinevates julgeolekustruktuurides, enne vahistamist kaitseministeeriumis nõunikuna. Varem oli ta olnud politseiameti peadirektor. |
| Mida lekitas? |
| „Info, millele Dressenil oli tööalaselt juurdepääs” – selle ametliku info pealt tuleb hakata järeldama. Arvestades lekitamise aja pikkust, siis sai ta edastada infot vastavalt tööülesannete muutumisele. |
| Kõike, mis tema laua pealt läbi käis. Kõige tähtsamaks peeti ikkagi NATO-ga seotud dokumente, kuid kuna tema käsitles ka isikuid, kel on ligipääs riigisaladustele, siis tõenäoliselt ka isikuandmeid. |
| Kes oli kontaktisik? |
| Veel pole detailid selged, kuid kapo peadirektor Raivo Aeg ütles, et tõenäoliselt toimus see samuti kolmandates riikides ehk tõenäoliselt mitte Eestis või Venemaal. |
| Viimasel ajal üks Portugali kodakondsusega Vene luureohvitser Sergei Jakovlev – nn illegaal. Ehk siis tegelane, kes võõrriigis on võtnud seadusliku nime ja tausta, kuid töötab eriteenistusele. |
| Kuidas jälile saadi? |
| Saab vaid oletada, et pärast Herman Simmi juhtumit vaadati nii kapos kui ka mujal väga teravalt läbi riigisaladust valdavate ametnike tegevus nn kolmandates riikides. |
| Simmi kontaktisik Jakovlev tegi vea, kui üritas kohmakalt värvata üht teise riigi julgeolekutöötajat, kes teavitas oma tööandjat. Seejärel hakati teda jälgima ning jõuti Simmini. |
| Kaua tegutseda sai? |
| Ei tea veel, kuid vähemalt viis aastat, sest tegeles sellega ka „tunduvalt vastutusrikkamatel ametikohtadel” kui viimane. |
| 1995. aasta suvest kinnipidamiseni 2008. aastal, seega üle 13 aasta. |
| Mis roll oli abikaasal? |
| Viktoria Dressenit kahtlustatakse põhimõtteliselt kulleritöö tegemises – oli vaja viia dokumente Moskvasse ja kapo töötajad Venemaale sõita ei tohi. |
| Politseiametis juristina töötanud Heete Simmi süüdistati riigireetmisele kaasaaitamises, kuid prokurörid ei saanud tõenditega kuriteo koosseisu kokku. |
| Mida seadus ütleb karistuste kohta? |
| Pärast Simmi juhtumit seadust muudeti, Dresseneid võib oodata minimaalselt 6 aastat ja maksimaalselt eluaegne vanglakaristus. |
| Riigireetmise eest karistatakse 3–15-aastase vanglakaristusega. Simm sai 12,5 aastat ja 20 miljoni krooni suuruse kahjunõude. |
