Käite mööda maakondi ütlemas: tore, et teil on 15 gümnaasiumi, aga nüüd otsustage, kes teist maha lüüakse ehk milline kool kinni pannakse.
Metafoor on kohane. Ja pea kõigis maakondades on huvitaval kombel alustuseks meenutatud pühakirja sõnu: sõnumitooja lüüakse ju maha. Läbirääkimised on olnud mõnel pool üsna keerukad ja rasked.
Mida peate saavutama?
Arutame, milline võiks olla tulevikus maakondade gümnaasiumivõrk. Pakume oma kaalutlusi. Seejärel saadavad maavanem ja omavalitsusliidu esimees ministeeriumile oma arvamused. Mingit täpset nimekirja esialgu ei selgu, lõplikku tõde veel ei tule. Õnneks on suhtumine valdades ja maakondades realistlikumaks muutunud. Kui veel kolme aasta eest arvati, et ju lapsi ikka kusagilt tuleb, siis nüüdseks on aru saadud, et ega ei tule küll. Pilt on ikka mage.
Mis mõttes mage?
Meil on hulk ühe paralleeliga gümnaasiume, mis nõuavad suurt ressurssi. Loodan, et õpetajad teevad seal head tööd, aga see pole töö, mida seadusandja on uut õppekava rakendades soovinud – et õpilasel oleksid suuremad valikud. Näiteks loen lehest: direktoril on tubli gümnaasium, 16 õppurit. Seaduskuuleka inimesena kirjutas ta valmis kolm õppesuunda, oli valmis neid õpetama. Aga tuli välja, et kõik 16 last … valisid ühe suuna. Nii pole normaalne! Kümmet last klassis võib lõpueksamiteks hästi treenida, aga see pole tänapäevase gümnaasiumihariduse eesmärk.