Kaitseliitlane iga kivi all
See pani mind miskipärast mõtlema oma isale, kes elab Saku külje all. Ta on oma külas vaieldamatult mitteametlik külavanem.
On kellelgi tarvis küttepuid – isa aitab. Keegi sureb – isa kutsub kiirabi ja aitab. Mõnel on toiduvarud otsas või elekter ära – isa aitab. Mõnes kodus vehib purjakil mees oma naise nina all noaga – isa mõtleb taas midagi välja. Sureb kellelgi ära kass – paps jälle nõuga abiks.
Kriisis oskavad kõik tema poole pöörduda ja ma ei tea, et midagi oleks teda kunagi päris verest välja löönud, olgugi et ta on läbi käinud tulest ja veest. Tal on alati mingi nutikas lahendus, kuigi vahel on ta lihtsalt liiga hea.
Umbes sellistest inimestest, kes oskavad raskel hetkel midagi külma närvi ja kaine peaga ette võtta, samal ajal kui paljud teised nõutult kusagile helistavad, ringi vahivad või ahastuses hädaldavad, räägib ka käesolev Riigikaitse.
Need on kaitseliitlased – müstiline ja müütiline rohekashall (või tibukollane) ja end ise kontrolliv mass, mida nimetatakse hellitavalt “turvavaibaks”. Neid lugusid toimetades püüdsin ma ette kujutada, kuidas meie potentsiaalne vaenlane üritab Kaitseliitu kuidagi kaardile panna, kuid ebaõnnestub, sest ei tea, kus see on, kes sinna kuuluvad, mis neil tegelikult on ja kui tugev on tagalajõud. Paljud ei tea Kaitseliidust muud kui seda, et seal on umbes 20 000 inimest, kes midagi teevad (peamiselt nädalavahetustel).
Paljud sellest suurest hulgast on kolinud Austraaliasse, paljud Soome? Ei tea. Kui palju neil on relvi? Ei tea. Kas nad tulevad kriisiajal kokku kahe tunni või kahe päevaga? Ei tea, sõltub.
Kuid kas pole tegelikult tore, et me ei tea suurt midagi Eesti ühest suuremast, staažikamast, elujõulisemast ja patriootlikumast organisatsioonist?
Meile piisab teadmisest, et iga kivi all või puu taga on vajadusel laiguline mees (või naine).
