Pifid ja panemine
Noorte režissööride tehtud ja toel valminud “Vasaku jala reede” on mingis mõttes sama tüüpi toode nagu talgufilm “Täitsa lõpp” — väikese eelarvega eksperimentaalprojekt, millel pole kunstiambitsioone, mis on suunatud rahvale, ennekõike noorele publikule, ja kus kasutatakse läbisegi tuntud nägusid ja amatöörnäitlejaid.
Talgufilmi puhul jäi mulje, et seda oli tõenäoliselt toredam teha kui vaadata, ka publikuhuvi jäi seoses sisulise nõrkusega kasinaks. Täissaalidele linastuv “Vasaku jala reede” on aga osutunud ülipopulaarseks, esimese kümne päevaga kogus film Tallinnas ja Tartus üle 10 000 vaataja (“Täitsa lõpp” sai kogu linastumisperioodiga ja 111 esilinastuspaigaga 4745 vaatajat).
Mõnel pool meedias on “Reede” leidnud ülevoolavat kiitust, Delfi reporter kirjeldas seda lausa kui “geniaalset”, mille puhul “võlus äärmiselt autentne tõsielu kujutus, mis jäi kaugele Õunpuu-laadsest depressiivsusest”, ning vastandas režissööre Andres Kõpperit ja Arun Tamme Maimikule-Tolgile — viimaste “peaga-vastu-seina huumorist” eristavat “Vasaku jala reede” tegijaid erakordne huumorimeel, sest filmi vaadates on näha, et nad on “ilmselt väga palju kvaliteetseid stand-up koomikute etteasteid vaadanud”.
Tjah, olgu nende võrdlustega nagu on, aga palju filme on noored režissöörid küll vaadanud — “Reservoir Dogsi” ja “Pulp Fictionit” ja “Spuni”, Guy Ritchie filme ja kindlasti ka vana head “Trainspottingut”. Mis on iseenesest ju tore, sest need on head filmid, kümneid kordi paremad kui viimaste aastate kodumaised põnevikud. Nii ongi Kõpper ja Tamm võtnud peoga siit ja peoga sealt, valanud ühte potti kokku ja keetnud valmis ühe veidra kompoti, mis näitab groteski võtmes klubitamist, joogi libistamist, narkotsi panemist, pättidega sekeldamist ning “ilgelt õmmeldavate nööpide” sebimist. Asi oleks võinud välja kukkuda väga hirmus, kui autoritel poleks varuks paari trumpässa — kobedat dialoogi, mõnda head näitlejat (suurepärane on Priit Võigemasti ja Taavi Teplenkovi pättidepaar Lihunik ja Kärn) ja arvestatavaid tehnilisi oskusi — algustiitrid on lahedad, muusika on paigas, tempot osatakse hoida, montaaž on korralik.
Filmi keskmes on nelja grupi noormeeste sekeldused ööpäeva jooksul — ühed on linna pidutsema sattunud “head” kutid, teised narkomaanidest sutenöörid, kolmandad Lihuniku ja Kärna pätikamp ja neljanda seltskonna moodustab rikka isa ilueedist-ajukääbikust poeg oma saatjaskonnaga.
Kuigi “Vasaku jala reedes” käib tsirkus ümber kotitäie raha ja vana püstoli, on filmi keskne motiiv ikkagi tegevus, mida asjaomased ise nimetavad panemiseks. Nagu sõnastavad filmi eri tegelased: “Õlu ja seksitrall — need asjad meestele meeldivad”, “Iga mees on oma seksi sepp ja oma õlle valaja” ning “Monogaamia ei ole normaalne — mesilased panevad puid, põõsaid, taimi; mehed panevad naisi”.
Lokilist õrnhinge, kes oma pruuti ei pane, vaid roosiga ukse taga passib, ja süütut jobukest, kes õnneks viimasel hetkel ühe eide ikka jõuab klubist ära sebida, ootab mõlemat ees kurb saatus, ja mõistagi on mõlemad “mittepanijad” filmis koomilised tegelased. Kõik teised normaalsed kutid panevad piffe — olendeid, kelle peamised tegevused on šoppamine ja huultele läike määrimine — ning pifid on pidevalt ülimas panemis- ja suhuvõtuvalmiduses (muud funktsiooni neil filmis eriti ei ole): seda tegevust harrastatakse sadomaso-kalduvustega kiimalise kasuema peal, klubipeldikutes, prostituutide peal (kes filmi peategelastele mõistagi oma teenuseid tasuta pakuvad) jne.
Üks kesksetest tegelaskujudest küll kõnealusel õhtupoolikul ei pane, sest ootab pruudilt abieluettepanekule vastust, küll aga on ta minevikus palju pannud, sest vaatajatele demonstreeritakse flashback’e, kuidas noormehe “füüsiline iseärasus” on paljusid tema poolt pandavaid naisi kiljuma pannud. “Vasaku jala reede” teine pool koosnebki panemislainest ning sellele järgnevast vägivallalainest, mille käigus põmmutatakse paremale ja vasakule, kuuli saavad nii head kui pahad ning lendab verd, tatti ja pisaraid.
Filmi põhipublik ehk noored (kes muidu üsna tõrksalt kinno eesti filmi vaatama tulevad) tahavad ekraanil näha nalja, seksi ja vägivalda ning nende jaoks pole suurt tähtsust sellel, mis on ühe või teise tegelase funktsioon või motivatsioon, milliseid räigeid soostereotüüpe taasluuakse või mida üleüldse kõige sellega öelda tahetakse. Nii et nendele küsimustele on siinkohal tarbetu hakata vastuseid otsima.
Siiski tuleb tõdeda, et “Vasaku jala reedes” on hoolimata kogu tema tobedusest tänu mingile nooruslikule kirglikule entusiasmile särinat ja elu — ja seda polegi nii vähe.“Vasaku jala reede” R: Andres Kõpper, Arun Tamm
O: Arun Tamm, Priit Loog, Ivo Uukkivi, Priit Võigemast, Taavi Teplenkov, Hendrik Toompere jr, Sten Karpov, Lauri Pedaja, Ott Lepland jpt.
Linastub Tallinnas, Tartus ja Narvas
