Mihkel
. Tiiu oli haiglas. Saalisolijates tekitas see kurbust ja ängi. Värske laureaat polnud ju kunagi salanud, et põeb vähktõbe ja elab — nagu ta ise ütles — talle kingitud ajas. Sild tegi oma haiguse avalikuks selge tagamõttega: inimesed ei tohiks vähki karta. Ta ise oli sellise suhtumise parim näide, ehkki alguses ei paistnud vähimatki lootust paranemisele. Kui Tiiu Sild suvel 2005 kõhuvaluga arsti juurde läks, olid asjalood kehvad. Dr
Hele Everausi
sõnul oli kaugele arenenud, lõppstaadiumis munasarjavähk „tõsine ning organismi enda võimusesse saamas”. Paljudel arstidel tekkis analüüsi tulemusi vaadates kahtlus, kas on üldse mõtet pingutada… Tohtrid “andsid” Sillale kaks kuud. Ta hakkas valmistuma lõplikuks lahkumiseks. Võttis kokku oma sõbrad ja rääkis, „kuidas asju korraldada”. Eelkõige pidid sõbrad olema toeks tema neljale lapsele. Aga nagu loodusteadlasest sõber
Ivar Puura
ütleb: „Tiiu plaanid ei rakendunud, imekombel läks kõik teisiti.” Nimelt otsustas arstide kolleegium rakendada Eestis enneolematut ravi — kõhuõõne-sisest hüpertermilist keemiaravi ehk HIPEC-protseduuri. Sel puhul suunatakse ravim otse operatsioonist järele jäänud kasvaja rakkudesse. Tiiu Sillast sai 2006. aastal esimene vähipatsient, kellel seda Eestis katsetati…. Kuid oli üks “aga.” Nõusoleku selleks sai anda ainult Tiiu Sild ise. Tegemist oli ju eksperimendiga, mille tulemust ei osanud keegi ennustada… Loe edasi Ekspressi tasulisest versioonist