02.03.2012, 13:55
Miks me naerame Hitleri üle
Natsihuumor elab nüüdisaegses pop- ja internetikultuuris jõuliselt edasi.
Leo Põld ja Hitler: Telesarjas tappis Leo Põld kogemata oma sõbrad ära ning sattus teispoolsusesse, kus kohtas Hitlerit ja Lydia Koidulat. Hitler pistis Leo Põllule kilekoti pihku ja saatis ta poodi suitsu ostma.
„Hitler saab teada, et Kanepi võitis Brisbane´i“, „Hitler ärritub Muhu väina korralduse peale“, „Hitler Solarise all punkris“, „Hitler saab teada, et Reformierakond võitis valimised“, „Hitler saab teada, et Serbia kaotas Eestile“, „Hitler vihastab e-riigi peale“, "Hitler saab teada, et Laaril sai ruum täis". Need on vaid mõned eestikeelsed tõlgendused Oliver Hirschbiegeli 2004. aasta filmile “Allakäik”, mille paar lõiku muutusid natsihuumori fenomeniks. See seisneb stseenidele naljakate subtiitrite peale kirjutamises. Eestis sai fenomen hoo sisse kolm aastat tagasi, kui Daniel Vaarik laadis YouTube´i ajakirjanduskriitilise paroodia „Hitler vihastab lugejate peale“, sest kollane meedia ei lähe enam peale ja lugejad nõuavad asjalikke artikleid. Toona tuli see kõne alla koguni Riigikogu istungitesaalis! "Video tegemise idee tuli mul sellest, et maailmas oli seda lõiku kasutatud väga paljude arvamuste väljendamiseks ning kummalisel kombel maagia töötas iga kord uuesti. Hitleri klipist sai raam, millesse oli võimalik valada frustratsiooni, alasti tõde või lihtsalt hinnanguid," räägib Vaarik. "Teiseks tahtsin katsetada erinevate jutustamisvormidega. Ma olen kirjutanud palju meediakriitilisi arvamusartikleid, kuid päris huvitav oli proovida kriitika valada pisut teistsugusesse vormi." Vaarikul kulus video tegemiseks 4-5 tundi. Juba järgmisel hommikul helistas talle Anvar Samost ja teatas, et BNSi toimetuses rullivad inimesed naeru käes põrandal. "Ma ei osanud arvata, et see tolles ajahetkes võis just ajakirjanike seast nii positiivset tagasisidet tuua," tunnistab Vaarik. "Ma kritiseerisin selles klipis ju meediat, kuid palju head tagasisidet tuli just ajakirjanikelt." Režissöör Hirschbiegel ütles 2010. aastal ajakirjale New York, et naerab mõne paroodia peale kõva häälega: „See on üks parimaid komplimente, mida lavastajale teha saab!“ Psühhiaater Jüri Ennet arvab, et mineviku õuduste üle nalja tegemine on märk ajalooga leppimisest: „Rahvuslikul ja rahvuse tasandil on huumor, ja ennekõike iseenda kulul nalja tegemine tervistav.“ Mida arvavad Mart Juur ja teised?
Oled juba tellija?
