G4Si Eesti juht Andrus Ossip väljendas pressiteates rahulolu, et uurimisorganite otsus lõpetab alusetud spekulatsioonid.

G4Sil oli põhjust seda teadet levitada, sest uurimise raames otsis konkurentsiamet 2010. aasta augustis läbi G4Si peakorteri. Too vahejuhtum leidis rohket kajastamist meedias ning ei mõjunud rahvusvahelise suurfirma mainele sugugi soodsalt.

Ent kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ning turvafirmadele ja nendega seotud inimestele esitatud kahtlustusi lugedes selgub, et Tartus toimis kartell siiski nagu kellavärk.

Määruse avalikus versioonis puuduvad küll kartelli sõlminud firmade nimed (sest süüdistust ei esitatud), küll aga esitles neid oma pressiteates G4S.

Eespool mainitud paberite kohaselt tegutsesid turvafirmad Skorpion, Securitas Eesti ja ESS Lõuna (ja/või neist välja kasvanud firmad) alates 1998. aastast Tartus vastavalt omavahelisele kokkuleppele.

Aastatel 1998–2000 kehtis Skorpioni müügijuhi, Securitase Tartu müügijuhi ning ESS Lõuna klienditeenindaja vahel sõlmitud kokkulepe, et juriidilistest isikutest klientidele pakutakse tehnilise valve turvateenust hinnaga vähemalt 600–900 krooni kuus ning füüsilisest isikutest klientidele hinnaga vähemalt 250 krooni kuus.

Kokkuleppes osalenud lubasid tagada, et nende firmade töötajad ei meelita kartellis osalejatelt kliente üle soodsama hinnaga. Samuti lubasid nad teavitada üksteist miinimumhindade rikkumise juhtumitest.

Kahtlustuse kohaselt sõlmisid Skorpioni, Securitase ning G4Si esindajad 2008. aastal suuliselt uue kokkuleppe, et mehitatud valve teenus maksab Tartus vähemalt 95 krooni tunnis. Sama aasta detsembris sõlmiti uus suuline hinnakokkulepe, et mehitatud valve tunni hind on vähemalt 75–85 krooni. Nimetatud kokkulepe kehtis kahtlustuse kohaselt 2009. aasta lõpuni.

2005. aastal liitus kartelliga ka turvafirma Pristis.

Pristise juhatuse liige ja müügijuht kinnitasid ülekuulamisel, et Tartu turvaturul kehtisid tõepoolest kindlaks määratud miinimumhinnad.

Võimalik, et tänu just sellele kokkuleppele olid Skorpioni ning G4Si hinnad Lõuna-Eestis kuni 2009. aastani kõrgemad kui muudes piirkondades. Turvafirmad välistasid seega Tartus terve konkurentsi ning nöörisid südamerahus kliente.

Kohtusse aga konkurentsiameti avastus ei jõudnud. “Kuritegu oli menetlemise ajaks aegunud,” ütles riigiprokurör Piret Paukštys Eesti Ekspressile. Info juhtunu kohta jõudis õiguskaitseasutusteni alles 2010. aastal, enamik tõenditest puudutas aga ajaperioodi kuni aastani 2006.

“Juhul, kui menetlejatele oleks informatsioon hinnakokkuleppe osas saabunud varem, oleks menetlus võinud olla tulemuslikum,” möönis Paukštys.

Samamoodi üle noatera pääsesid turvafirmad ka kartelli hilisema perioodi asjus. Nimelt lubas 2007.–2008. aastal kehtinud seadus teha kartellikokkuleppe sõlmimisel vastutavaks firmade juhte. Tartus suusõnalisi kokkuleppeid sõlminud mehed olid aga kohalikud müügijuhid ja -esindajad ehk madalama astme tegelased. Neid hinnakokkuleppe eest karistada võimaldav seadus hakkas kehtima 2008. aasta juulist. “Neil põhjustel puudus võimalus süüdistuste esitamiseks,” märkis riigiprokurör.

Tartu kartellijuhtum tõstatab küsimuse, kas turvafirmad praktiseerisid kokkuleppemajandust ka mujal Eestis. Riigiprokuratuur ja konkurentsiamet ütlesid Ekspressile, et neil sellist teavet pole.