Reemo Voltri: Miks ma streigin
Osalen õpetajate miitingul, võib-olla käin suusatamas. Võib-olla valmistan ette ülejärgmise nädala tunde, mida muidu oleksin teinud pühapäeval vabast ajast, nagu õpetajad ikka. Streigitud päevade eest mulle palka ei maksta. Kaotan seega kolme päeva töötasu, ligi 130 eurot bruto. Kui minu palk tundub teile kõrge, siis tasub arvesse võtta, et ma olen pedagoog-metoodik, meiesuguseid on õpetajate seas umbes 5 protsenti. Ülejäänud õpetajad teenivad aga veel tunduvalt vähem.
Streigivad ka kõik ülejäänud Tartu Jaan Poska gümnaasiumi 40 õpetajat. Meie koolis on üksainuke streigimurdjast õpetaja, kes kavatseb neil päevil tööle tulla. Võib-olla valvab ta siis streigipäevadel arvutiklassi või konsulteerib oma õpilasi.
Meie kooli 380 õpilasel jäävad järgmise nädala kolmapäevast reedeni ära kõik tunnid. Selle osa õppematerjalist, mis jääb streigi ajal läbi võtmata, peavad õpilased omandama omal käel. Õpetajad ei õpeta seda neile ette ega tagantjärele. Näiteks järgmise nädala teises pooles pidanuksin ma 12. klassi õpilastele rääkima kosmoloogias Jupiterist, Saturnist ja Uraanist ning meie lähimast tähest Päikesest, kuid nüüd jäävad need planeedid vahele. Aga kontrolltöös ma nende teemade kohta küsimusi esitan.
Olen töötanud füüsikaõpetajana juba kümme aastat. See töö meeldib mulle. Aga palgatingimustega oleme küll rahulolematud. Meie koolis tulid õpetajad streigimõttega kiiresti kaasa. Meie kool on koos Reiniku kooliga üks kahest Tartu koolist, kus streigitakse kolm päeva. Tamme ja Härma gümnaasiumis kestab streik kaks päeva, ülejäänutes ühe päeva.
Kas õpetajate streik on maailmalõpu alguse märk või asjade loomulik käik? Iseenesest pole streikimises ju midagi väga ebaharilikku ega erakorralist. Streik on demokraatlikule ühiskonnale omane nähtus. Aga seda ei tohi võtta ka loomulikuna. Miks peaksid õpetajad streikima?
Palk 608 eurot
Meie, õpetajad näeme, kuidas seda ametit, mis on läbi aegade olnud hariduslembeses Eestis maa soolaks, ei peeta enam väärtuslikuks. Võimulolijatel puudub austus õpetajaameti vastu — see väljendub väga väikestes palkades. Samal ajal on ühiskonnal õpetajatele suured ootused.
Eesti õpetajad teevad väga head tööd. Seda näitavad ka rahvusvahelised haridusuuringud (nt PISA) ja meie õpilaste hea esinemine rahvusvahelistel aineolümpiaadidel. Aga iga inimene igas ametis tahab saada sellele ametile esitatavatele nõudmistele ja ootustele vastavat palka.
Brutopalk, mida saab noor inimene, kes on lõpetanud ülikooli õpetajakoolituse magistritaseme, on 608 eurot — selleks on ta viis aastat õppinud. Kas 608 euro suurune töötasu on tänases Eestis palk, mis võiks panna noore, oma erialast huvitatud, entusiastliku ja laia silmaringiga inimese õpetajaks õppima? Kui on aasta koolis töötatud, tõuseb õpetaja palk 644 euroni. Sellist palka saab normkoormuse juures ligi 75% Eesti õpetajaid.
Me tahaksime, et meil oleks nagu Soomes, kus õpetajaid valitakse sobivuse järgi parimate ülikoolilõpetajate hulgast. Eestis pole aga paljudel erialadel õpetajakohale üldse konkurentsi — ja selle taga ongi madal palgatase.
Jah, mina kui reaalainete õpetaja võiksin ju justkui olla rahul, et minu ametikohale puudub konkurents. Aga ma ei ole — sest kui Eestis napib kvalifitseeritud reaalainete õpetajaid, ei ole see meie ühiskonnale hea, kui tahame olla innovaatiline ja eduka majandusega riik.
Kui keegi arvab, et pärast koolivõrgu korrastamist ja osa koolide sulgemist hakkab Eestis suurel hulgal õpetajaid üle jääma ja õpetajakohale tekib konkurents, siis see inimene küll eksib. Selleks et õpetajaametile tekiks konkurents, peaks palk olema konkurentsivõimeline. Vähemalt noored reaalainete õpetajad oskavad arvutada: kui sissetulek ei võimalda normaalset äraelamist, siis pole mõtet sellesse ametisse trügida.
Keda ühiskond tahab õpetajana näha? Usun, et tahame õpetajaametis näha head oma eriala tundjat, kes oleks laia silmaringi ja kultuurihuviga, oskaks noortega suhelda ning käiks korralikult riides, olles järgmisele põlvkonnale igas mõttes heaks eeskujuks. Sellised inimesed on Eestis olemas. Aga kas tõesti usume, et nad tulevad kooli tööle 600–650-eurose palgaga? Või äkki töötavad meil õpetajatena juhuslikud inimesed, kes mujalt tööd ei leia? Nii see ka päris ei ole. Koolis töötab palju inimesi, kes on sinna tööle tulnud missioonitundest, kuid ajapikku hakkab ka see tuhmuma, kui on ainuke, mis motiveerib.
Vaja rikast abikaasat?
Kui palk on väike, saavad õpetajana töötada muretult need, kel on jõukas abikaasa. Või siis ollakse sunnitud tööd tegema topeltkoormusega. Uskuge, me tõesti tahame oma tööd teha ja see töö meeldib meile, kuid normaalkoormuse juures ei elata sellest lihtsalt ennast ja oma peret ära.
Mida õpetajatele streik annab? Loomulikult ei tooda streik häid õpetajaid juurde ja võib-olla ei vasta ta ka päris hästi ühiskonnas levinud õpetajakuvandile. Aga probleemid, mida ma eespool loetlesin, on Eestis vindunud pikka aega. Kui õpetajad avaldasid Tallinnas meelt enne suurt üle-eestilist meeleavaldust, kõndis haridusminister Jaak Aaviksoo neist peatumata mööda. Ehkki just tema peaks olema isik, kellele õpetajad üsna esimeste ja olulistena korda lähevad! Kas tõesti on nii, et õpetajad tulevad meelde vaid enne valimisi?
Muidugi, me saame aru, et on ka teisi lahendamist vajavaid tähtsaid asju, nagu ülemaailmne majanduskriis. Aga kogu viimase aja on need, kel on võim ja voli riigieelarves prioriteete seada, rääkinud, et Eesti üks olulisemaid prioriteete on haridus. Lõhe võimulolijate retoorika ja tegelikkuse vahel on liiga suur ja kestnud liiga pikka aega, et sellele mitte tähelepanu juhtida. Nüüd on meie karikas täis.
Meeleheitlik vahend
Me ei nõua ju mingit utoopilist palka. Me ei nõua isegi seda, mida kõik erakonnad aasta tagasi enne riigikogu valimisi lubasid — et õpetaja palk peab algama Eesti keskmisest palgast. Me nõuame ainult palga 20% tõstmist. Palga tõus viiendiku võrra ei viiks meid veel keskmise palgani, aga sellele lähemale.
Kas streik ei ole ebaeetiline? Kindlasti ei streigi õpetajad hea sisetundega. Muidugi me muretseme tegemata töö ja tekitatud segaduse pärast. Me muretseme enda ja oma perede pärast, aga ka tulevaste õpilaste pärast, et neil oleksid vähemalt sama head õpetajad, kui on praegustel õpilastel. Kui senine palgapoliitika jätkub, siis pole ka tulevikus lootust uute heade õpetajate pealekasvuks ja võib-olla pole varsti õpilaste ees praeguseidki õpetajaid. Muidugi saaks streikida õpilaste jaoks palju ebameeldivamal — riigieksamite ajal. Aga noortele ebameeldivuste valmistamine ei ole meie eesmärk.
Viimane suurem õpetajate streik toimus 2003. aastal, millest on nüüd pea üheksa aastat möödas. See oli ühepäevane streik. Järgmisel nädalal toimuv õpetajate streik kestab kuni kolm päeva. Streigivad sisuliselt kõik Eesti koolide ja lasteaedade haridustöötajad. Tänase päeva seisuga on streikijaid koos eri toetusstreikides osalejatega kirjas rohkem kui 15 000. Meid toetavad ka arstid, transporditöötajad ja mitme teise eriala esindajad. See näitab: ühiskond mõistab meid.
Streik on äärmuslik, meeleheitlik vahend. Kuna puudub dialoog, ei näe õpetajad muud võimalust. Jah, me tekitame streigiga paljudele lastevanematele peavalu, mida oma lastega streigipäevadel ette võtta või kuhu nad panna. Me loodame, et nad mõistavad meid ja kannatavad ebamugavuse ära. Selle nimel, et meil Eestis oleksid head ja motiveeritud, aga mitte ületöötanud õpetajad.
Väärikas ja õiglane oleks, kui õpetaja palk algaks riigi keskmisest palgast. Me tõesti ei taha silmi maha lüüa, kui meie amet seltskonnas jutuks tuleb. Me tahame uhkusega öelda: „Ma olen õpetaja.”
