Kaitseliit on ootamatusteks valmis – turvavaip katab Eestit
20 000 kaitseliitlast vajavad bürokraatlikesse raamidesse surumist sama vähe kui “Teeme ära!” koristustalgulised. Need patriootlikud vabatahtlikud on 24/7 valmis mis tahes kriisideks või konfliktideks, leiavad ümarlauavestluses osalenud erukolonel Hannes Toomsalu, Kaitseliidu lääne maleva liige Aleksei Lotman, Kaitseliidu Kooli juhataja Erik Reinhold ja kolonelleitnant Martin Herem.
Toomsalu: Kui tõsine häda käes, siis leidub kaitseliitlaste kujul palju inimesi, kes tahavad midagi ära teha ja on selleks võimelised. See on fenomenaalne!
Herem: Ka see vaba tahe on kummaline. Mingi veider omariikluse mõte, mis inimestel peas istub, neid omal ajal Vabadussõtta ajas, nüüd aga Kaitseliitu toob. Mind üllatab see, et selline esimese vabariigi aegne mentaliteet on siiani säilinud.
Kõikide ühiskondlike muutustega pole Kaitseliit siiski kaasas käinud. 1930ndatel tuli külarahvas Kaitseliitu kokku, et koos aega veeta ja midagi põnevat teha. Täna pole selleks enam kokku tulla vaja. Võid kuuluda Pärnu malevasse, kuid elada juba perega Soomes.
Pole isegi hobust vaja, et olla mõne tunniga 200 kilomeetri kaugusel eemal. Klõbistad arvutit ja oled jumal teab kus. Ometi on täna Kaitseliidus tuhanded inimesed!
Reinhold: Kui Kaitseliit 1990ndate alguses taasloodi, ei rääkinud keegi kodanikuühiskonnast, vabaühendustest ega mittetulundussektorist. Need olid kõik veel sündimata, kui Kaitseliit juba kodanikuinitsiatiivil toimis.
Seega on ta olnud isegi oma ajast ees. Vana ja justkui iganenud vorm on ühtäkki muutunud väga tänapäevaseks. Kogu ülejäänud ühiskond on tulnud mõnevõrra hiljem samas suunas järele.
Kaitseliit on pigem kultuuriline nähtus, midagi põhjamaisest mõtteviisist.
Herem: Seesama talguvärk, mida me müüme maailmas ka muul moel! Teeme ära!
Mille poolest erineb Kaitseliit viie aasta pärast sellest, mis ta oli viis aastat tagasi?
Reinhold: Vahel kipume muutusi liialt fetišeerima. Justkui peituks neis väärtus iseenesest. Tegelikult on ka teatud asjade alalhoidmine väärtus. Ei ole alati nii, et kui muutub, siis on hea. Ja kui ei muutu, siis on halb. Muutused saavad tulla Kaitseliidu liikmeskonnast. Välise sunniga tekitatakse vaid paksu verd ja pidurdatakse organisatsiooni arengut.
Toomsalu: Muutuste üle otsustavad kaitseliitlased. Seadustega peab paratamatult kaasas käima, kuid bürokraatia ei tohiks suureneda. Siis poleks see enam talguvärk, kui peaks hakkama seadustel näpuga järge ajama. Kui Kaitseliit liialt ära formaliseeritakse, siis tapetakse sellega ära vaba tahe ehk vundament, millel kõik rajaneb.
Reinhold: Ohtlik on riigipoolne sund muuta Kaitseliit üldise kaitsekohustuse realiseerimise masinaks. Meie riigikaitse tugineb segakomplekteeritusele – ühest küljest kaitseväeteenistus, teisest küljest vabatahtlikud kaitseliitlased. Aga kaitseväelase ja vabatahtliku piir muutub aina hägusemaks. Täna öeldakse ka kaitseliitlasele, et ta on reservväelane ja peab ilmuma õppekogunemisele.
Vabatahtlikke hakatakse kohustama ja neid justkui ei usaldata – küllap nad ikka kuidagi riigi tagant varastavad või midagi imelikku maksumaksja kulul teevad. Sellist usalduse puudumist üritatakse korvata formaalsuste sisse seadmisega.
Herem: Ma pole sellega päris nõus. Kui olen ühel päeval vabatahtlikult näiteks punapüksi seltsiga liitunud, siis ei saa ma hakata seal rääkima, et ma tahaksin tegelikult igal teisel päeval hoopis kollaseid pükse kanda. Vaba tahe ei saa muutuda vabaks ükskõik mis hetkel.
Kaitseliiduski ei saa nii, et tulen piltlikult öeldes heinatalgule koos kirvega, sest tahan hoopis võsa raiuda. Osa kaevavad kraavi, osa teevad mingit teist asja ja heinateoline vaatab imestusega: aga me tulime ju siia heina tegema!?
Kui otsus tehakse, tuleb selle juurde jääda. Just otsustus on Kaitseliidus natuke segaseks jäänud.
Reinhold: Ka on Kaitseväe ja Kaitseliidu organisatsioonide vahel omad naginad. Lugesin Viru maleva malevapealiku mälestusi 1930ndatest, kuidas malevat pandi juhtima tagavarapataljoni ülem, kellel puudus arusaam elementaarsest viisakusest ja sellest, mis vahe on kaitseliitlasel ja sõduril. Sellised konfliktid pole haruldased tänagi.
Toomsalu: Küsitlused näitavad, et kaitseväelastest malevapealikud ei saa alati aru, et nad juhivad vabatahtlikke. Võib-olla sellepärast, et ohvitseride baaskursusel ei räägita tundigi sellest, mis on Kaitseliit ja kuidas see toimib.
Herem: Olen kindel, et ebaõnnestunud malevapealik ebaõnnestub ka Kaitseväes. Pole vahet, millise karja eesotsas ta on olnud.
Reinhold: Kaitseväes on võimalik juhina edukas olla ametialasele autoriteedile tuginedes. Kaitseliidus on ohvitseril raskem, sest ta peab olema sotsiaalselt küpsem. Kaitseliidus võib tema alluv olla tema isa vanune.
Reinhold: Kaitseliidu ja Kaitseväe erimeelsuste tagant paistab ühiskonna üldisem probleem – horisontaalse, operatiivse ja mitteformaalse koordineerimise võimekuse nappus.
Seega ei vaja Kaitseliit täiendavat bürokraatiat.
Reinhold: Eesti seadused räägivad hädaolukorrast ja erakorralisest olukorrast. Aga kõik senised suuremad kriisid, olgu Pärnu jaanuaritorm või Padaoru lumetorm, on õiguslikult lahendatud tavaolukorras. Meil puuduvad hädaolukorra ja erakorralise olukorra pretsedendid.
Ei maksa arvata, et mida paremaks seadusi kirjutame, seda paremaks kõik automaatselt läheb. Esikohal peavad alati olema mitteformaalsed suhted. Näiteks Saksamaal, mis on üldtuntud oma väga põhjalike ja rangete regulatsioonide poolest, võib olukord olla milline tahes, alati saab öösel helistada vallavanem Hansule ja küsida: kuule, mees, nüüd on jama majas, kuidas olukorra lahendame?
Herem: Kui kriis kätte jõuab, ütleb ringkonnaülem meestele, et „siin on kolm masinat, lähete sinna ja kuulate, mida päästeamet teile räägib – nii teete“! See ongi käsu sisu. Seni kõik toimib ilma alluvusküsimusteta.
Maleva peale on korraga väljas 20 meest. Kui läheb hullemaks, pannakse veel 50–100 meest.
Samamoodi saab Kaitseliidu jagu abistada kaheliikmelist politseipatrulli. Et muskel oleks suurem ja vajadusel oleks abiks lisatulejõud.
Eesmärk pole ju lõpuks mitte seaduste täitmine, vaid olukordade lahendamine.
Reinhold: Õiguslikust raamistikust on tähtsam väljaõppe ja varustuse olemasolu. Lahingurelvast pole kahele abipolitseinikule abi. Tulistamine oleks ebaproportsionaalne jõu kasutamine ja kui minna laetud relvaga pättidega tõuklema, võib asi hullemakski minna.
Selle asemel on tarvis varustusena kilpe ja nuiasid ning oskust neid ka kasutada.
Reinhold: Erakorralise seisukorra seaduse järgi toimub jõu kasutamine politsei- ja piirivalveseaduse alusel. Seadus loetleb 12–15 nimetust erivahendeid ja 5–6 nimetust relvi. Kaitseliitlasel aga polegi muud peale relva. Järelikult ei saa ta ka jõudu kasutada, nagu seadus ette näeb!
Herem: Seetõttu peamegi Kaitseliitu kasutama kriisides vaid selles mahus, milleks ta valmis on.
Ajateenijat ei saa saata metsatulekahjul tulekolde juurde, sest tal puudub vastav väljaõpe. Küll aga on ta organiseeritud tööjõud teatud piirini: tassib vett või kaevab maad.
Mõned kaitseliitlased võiksid vabalt keskenduda pritsumehe või abipolitseiniku ülesannetele, eriti kui nende vaba tahe ka seda suunda hindab. Täna on meil selliseid inimesi ju palju rohkem vaja kui AK4dega vendi.
Kaitseliidul võib vaja olla kilpe ja nuiasid. Aga päästeametile ei pea ilmtingimata ostma selliseid puksiirautosid, nagu on Kaitseväel. Kui päästjad neid vajavad, saab need Kaitseväelt.
Kuivõrd tasakaalust väljas on Kaitseliidu militaar- ja tsiviilrollid? Kas Kaitseliidust on saamas “vabatahtlike ressursipank”, kust saab vajadusel iga kell mehi appi politseinikele, päästjatele, kiirabile või samariitlastele?
Reinhold: Eestis võiks inimesed ükskord aduda, et riik on väike ja vaene ning inimesi ja võimeid napib. Spetsialiseerumine ega tsentraliseerumine pole seega meie tee. Tore oleks, kui inimesed keskenduksid konkreetsele asjale ja teeksid seda parimal võimalikul viisil. Aga seda saab endale lubada vaid suur ja rikas riik.
Eesti ohupilt mitmekesistub väga kiiresti. Raske on eristada meid ähvardavaid sõjalisi ja mittesõjalisi ohte ning ülesandeid. Seetõttu peame olema universaalsed ja paindlikud. Ei pea tahtma kõike ühest kohast juhtida. Tuleb suunata inimesi oskama ja olema nõus tegema võimalikult paljusid asju. Mitte nii, et tuletõrjuja tõrjugu ainult tuld ja kõik.
Kaitseliidu missioon on tagada organiseeritud jõu kohalolu igasuguses olukorras igas Eesti punktis.
Lahingusse tormame me küll vajadusel härrade ohvitseride juhtimise all, kuid me soovime praegugi kõik prioritiseerida. Tahame justkui soolakurki, aga püüame selgeks teha, kumb on prioriteetsem: sool või kurk?
Reinhold: Kui Kaitseliit 20 aastat tagasi taastati, siis täitiski ta väga mitmesuguseid rolle. Poisid valvasid piiri, käisid abiks looduskaitseinspektoritel ning puhastasid koos politseiga Koplit pättidest.
Herem: Tegeledes mitmesuguste asjadega, ongi Kaitseliit kogu aeg pigem oma ajast ees. Praegu hakkavad teised riiklikud ja mitteriiklikud struktuurid võtma endale uusi ülesandeid. Kaitsevägi aitab aina rohkem lumetormides, sest see on väga vajalik ja lihtne. Omavalitsustes räägitakse aina enam riigikaitsest.
Toomsalu: Eelmisel aastal mängis siseministeerium õppustel mõningaid kriise läbi. Sealt tuli teadmine, et reaalselt on juurde vaja enam kui 800 abipolitseinikku.
Kui on kriis, siis läheb vaja jõudu. Muidugi vaadatakse siis Kaitseliidu poole.
Reinhold: Kuid Kaitseliitu astujale ei saa öelda, et temast treenitakse aastatega väga hea kuulipilduri abi. Kaitseliitlane tahab kogeda eri asju ja õppida kogu aeg midagi uut. See räägib organisatsiooni formaliseerumisele vastu.
Kaitseliitlane otsib eneseteostust. Kui organisatsioon seda talle ei paku ja tahab temast lihtsalt tasuta sõduri teha, siis läheb kaitseliitlane ära. Seda peab kogu aeg arvestama.
Seaduse järgi pole Kaitseliidu ülesanne võita lahinguid Sinimägedes, vaid tõsta Eesti rahva valmisolekut Eesti riigi kaitseks. See tähendab, et kui mõne meie väikelinna linnapea on Kaitseliidu liige, siis ei pea me eeldama, et ta on samal ajal ka hea kuulipilduri abi. Tal on hoopis teine funktsioon, ta tugevdab Eesti riigikaitset juba ainuüksi oma eeskuju, väärtuste ja hoiakutega.
Nii et ehk ei peakski Kaitseliidus inimesi tankitõrjeks ette valmistama?
Reinhold: Kaitseliidul peavad sõjalised võimed olema. Aga see on ainult üks aspekt.
Toomsalu: Küsitluste järgi on 50–55 protsenti inimestest valmis kaitsma oma riiki, relv käes. Ülejäänud tahaksid riiki kaitsta muul moel, näiteks abipolitseinikena või päästjatena. Priitahtlikud pritsimehed on ju üsna levinud.
Reinhold: Maakondadest kaovad kutselised päästjad ära ning lõpuks on nii, et samad mehed on nii Kaitseliidus kui ka päästekomandos.
Toomsalu: Halb on see sellepärast, et kui mees käib Kaitseliidus sõjalistel õppustel, siis veel päästes abiks, siis abipolitseinikuna ja teeb veel merelpäästet, väsitab ta end ära ja põletab läbi. Oma peret peab ta ka veel toitma.
Millisteks tulevikusõdadeks või -kriisideks peaks Kaitseliit täna valmistuma?
Reinhold: Kõigeks, mida oskame ette kujutada!
Herem: Võiksime eelkõige olla valmis riigikaitseliseks tegevuseks Eesti pinnal. Kuigi kaitseliitlased on käinud ka välismissioonidel, pole see eesmärk omaette.
Toomsalu: Taanlased kasutavad näiteks kodukaitserühma oma Afganistani baaside valveks. Meie valverühm oli Bosnias, täites seal sisuliselt politsei ülesandeid.
Reinhold: Kindlasti on kaitseliitlasi ka nende meeste hulgas, kes praegu Afganistanis teenivad.
Kuivõrd ladusalt toimib Kaitseliidu masinavärk kriisi ajal?
Reinhold: Poolteist aastat tagasi olid Pärnu Kevadtormil väljas Tallinna ja Harju malevad. Kuid üks kompanii oli puudu. Nad olid kutse saanud, kuid täies koosseisus ei ilmunud mingil põhjusel kohale.
Keset töönädalat, teisipäeval või kolmapäeval, sündis otsus, et neljapäeval kutsutakse ilma igasuguse eelhoiatuseta üheks ööpäevaks õppusele üks lahingkompanii. Staabis vangutati küll pead, et ei tea, kas ikka tullakse välja. Aga riskisime, ja tuldi! Kompanii oli kohal poolepäevase eelhoiatusega, nagu naksti. Seejuures oli suuresti tegu ühe maleva kaitseliitlastega.
Pärnu jaanuaritormi ajal 2005. aastal tuli kahe tunniga kokku 200 meest!
Herem: Üksused peaks kokku saama siiski üksusepõhiselt. Muidu tekib meil sarnane probleem, nagu oli Gruusial –
20 000 meest tuli küll kokku, aga jumal teab, mis üksustesse nad kuulusid. Kes neid juhtima hakkab?
Kaitseliidu suurim probleem on praegu see, et me ei tea, kes on selle liikmed ning mis seisus nad on. Kui sada meest kutsutakse õppekogunemisele, siis kümme protsenti neist ei saa kutset kätte, teine kümme protsenti ei saa tulla ja nõuab vabastust, sest nad on invaliidid – mitte ainult paberite järgi, vaid nüüd juba päriselt!
Malevapealik on määranud, et just need invaliidid tuleb välja kutsuda, olgugi et nad oma ametikohal tegelikult välja ei vea.
Üks põllumees kirjutas mulle nii: „Olen põllumees ja aktiivne kaitseliitlane. Kas te olete peast lolliks läinud, et kutsute mind maikuus õppusele? Kas te, sõjamängude korraldajad, tõesti arvate, et saate mind igal hetkel põllult ära?“
Minu arvates võiks malevapealik vabalt öelda, et ärge seda meest kutsuge, ta käib meil siin igal nädalavahetusel laskeharjutusel ja teda ei tasu ära kurnata.
Kui ebakõlad liikmeskonnas saaks kuidagi likvideeritud, siis oleks Kaitseliit nagu välk ja pauk!
Kuidas muutub tüüpilise kaitseliitlase profiil järgmise 10–15 aastaga?
Reinhold: Uute liitujate keskmine vanus järjest nooreneb. Täna on Kaitseliidu uusliige 18–20aastane, kuid palju nooremaks ta enam minna ei saa.
Teisest küljest peab Kaitseliit rohkem hakkama tähelepanu pöörama oma veteranidele. Neile, kes organisatsiooniga omal ajal täis elujõus liitusid, kuid on nüüd vanemaks saanud ja kel habe hakkab halliks minema. Veteranide klass ilmselgelt kasvab, olgugi et noori tuleb päris palju peale ja organisatsioon tervikuna nooreneb.
Vestlustest kaitseliitlastega on mulle jäänud mulje, et Kaitseliit elab paljuski sellest, et tema liikmeid juhitakse ja väärtustatakse nende tsiviiltöökohtadel halvasti. Inimesed tulevad Kaitseliitu selleks, et otsida personaalset tunnustust, head organisatsiooni ja seltskonda, vahelduseks nõmedale päevatööle.
Kas seda hirmu pole, et noored on riigikaitse vastu huvi kaotamas?
Reinhold: Statistika seda ei kinnita. Kaitseliidu algusaastatel 1990ndatel levis arusaam, et oleme väga vaesed ja peame töötama kolmel kohal, et ära elada. Vabatahtlikkuseks polnud nagu aegagi. Arvati, et kui kord rikkaks saame, küll siis tuleme ka Kaitseliitu.
Aga elu näitas, et kui inimesed said jõukamaks, tekkis neil rohkem vaba aega, raha ja valikuid. Kaitseliidu jaoks olid nii-öelda buumiaastad uute liikmete värbamise ja olemasolevate aktiivsuse mõttes kõige halvemad. Kõigil läks liiga hästi.
Kui puhkes masu, kasvas ka aktiivsus ja liikmeskond. Inimesed tulid Kaitseliitu tegevust otsima ja sotsialiseeruma.
Täna tuleb 17–20aastasi Kaitseliitu väga palju. Organisatsioon kasvab 900–1000 liikme võrra aastas. Ometi ei tee me ju mingit säravat värbamistööd.
Toomsalu: Statistika järgi oli ka noorkotkaste liikmeskond aastaid langustrendis, kuni hakkas paar-kolm aastat tagasi taas suurenema. Probleemiks on see, et pole piisavalt noortejuhte.
Herem: Mul Raplast kolm naabripoissi astusid möödunud aastal kohalikku malevasse. Ma pole siiani aru saanud, miks nad seda tegid. Ütlesid, et tahavad Kaitseliitu minna, ja läksid.
Toomsalu: Paljud saavad inspiratsiooni koolide riigikaitseõpetusest, mida viivad suures osas ellu kaitseliitlased ja kaitseväelased.
Reinhold: Samas ei tohi me unustada, et Eesti on rahuaegne, vaba ja demokraatliku kodanikuühiskonnaga riik. Me ju ei taha, et kõik 16aastased poisid ja tüdrukud mõtleksid ainult sellele, mis siis saab, kui tuleb sõda!
Toomsalu: Suurenev vabatahtlike hulk riigikaitses tähendab, et keegi peab nendega ka tegelema ja neid majandama. Kui taanlastel on kodukaitses enam kui 50 000 liikme kohta 766 palgalist, siis meil on 20 000 kaitseliitlase kohta 470 palgalist. Probleem on selles, et vabatahtlikud tegutseksid heameelega nädalavahetustel, palgalised aga nädala sees.
Reinhold: Teinekord fetišeerime me inimeste aktiivsust üle. Arvame, et kui keegi astub Kaitseliitu, siis peaks ta kohe asuma aktiivselt kursusi läbima ja karjääri tegema. Kui siis selgub, et ta käib Kaitseliidus väljas kõigest korra või paar aastas, hakatakse viltu vaatama.
Tegelikult on nii, et kui inimene on vabatahtlikult Kaitseliitu astunud, on ta järelikult juba selle mõjuväljas. See on tema jaatav ja positiivne manifest Kaitseliidule ja Eesti riigikaitsele. Manifest on juba parem kui mitte midagi.
