Vene agent hoidis kapos kõrvad lahti
Kaitsepolitsei peadirektori Raivo Aegi sõnul töötas Aleksei Dressen Vene vastuluure FSB heaks. Algul ma mõtlesin, et Aeg eksis.
Venemaal tegeleb ju välisluurega hoopis teine asutus – SVR. Aga vaevalt kapo peadirektor sellist viga teeks. Kuid kui Dressen oli tõesti FSB agent, jõuame väga huvitava mõttekäiguni.
Meenutame Nõukogude aja lõppu. Kõik teadsid, et KGB-l olid oma salajased kaastöölised, keda rahvasuu kutsus “koputajateks”.
Lisaks neile oli olemas hoopis salajasem ja tõsisem kategooria julgeoleku kaastöötajaid, keda KGB nimetas “vastuluure residentideks NSV Liidus”. Tegemist oli olemuselt parasiitliku, aga professionaalse luurevõrgustikuga riigi sees.
Residentideks värvati põhiliselt kompartei liikmeid, kes olid poliitiliselt usaldusväärsed. Nad ei töötanud juhtivatel kohtadel, jäädes pigem tagaplaanile. Samas iseloomustas neid heatahtlikkus ja oskus inimestega hästi lävida.
Residendid ei tegelenud tavalise “koputamisega”, vaid hoidsid silmad ja kõrvad lahti. Näiteks andsid nad infot korruptsioonist miilitsas. Oma töö eest nad raha ei saanud, neid värvati veendumuste alusel. Mõnikord võidi residenti autasustada hinnalise esemega.
Nii Herman Simm kui Aleksei Dressen töötasid nõukogude ajal miilitsas ja aastast 1991 Eesti politseis. Simmi kohta on teada, et ta oli seotud KGBga.
Kui Boriss Jeltsin tuli 90ndate algul võimule, lõi ta KGB laiali. See jagati välisluureks SVR ja vastuluureks FSB. Aga mis sai vahepeal iseseisvunud liiduvabariikidesse maha jäänud residentidest? Neil soovitati ennast uutes oludes hästi sisse seada ja oodata edasisi korraldusi.
Ilmselt selle “reanimeerimise” käigus andis FSB Simmi kontaktid SVRile üle. Nimelt omas Simm infot NATO kohta, mis kuulub Venemaal välisluure teemade hulka. Dresseni aga jättis FSB endale.
Läinud nädalal kirjutati lehtedes, et kapos kahtlustati Dressenit 2007. aastast peale. Ja et ega ta vastaspoolele suurt midagi üle ei andnudki.
See tundub olevat tüüpiline valeinformatsioon, mida eriteenistused pärast oma ridades reeturi paljastamist ikka levitavad. Tõenäoliselt saatis Dressen FSB-le kapo maja kõigi korruste plaanid, kes mis kabinetis istub, sisemise telefoniraamatu, kolleegide nimed ja iseloomustused ning kontaktid äärmuslaste hulgas.
Ja ennekõike info kapo töömeetoditest: mis autodega nad sõidavad, keda ja kuidas jälitavad ning pealt kuulavad.
Viis aastat on ohtlikult pikk aeg. Iga päev suhtles Dressen hommikust õhtuni kolleegidega ja võis midagi teada saada. Ma arvan, et viiest aastast räägitakse lihtsalt ühiskonna rahustamiseks. Kui selline reetur avastatakse, tuleb muuta kogu süsteemi.
On veel üks asi, millele tasub mõelda. Tõenäoliselt tegutsevad Eestis inimesed, keda tuntakse Vene luures terminiga “agent-navotšnik”. Nemad ise riigisaladusi ei reeda. Kuid nad annavad pärisluurajatele soovitusi, keda tasuks värvata.
Ma ei oska öelda, kes meil “agent-navotšnikud” võiksid olla. Aga nad tunnevad väga hästi Eesti ühiskonda ja valdavad infot: kellel on suured võlad, kes peab armukest, kes kuulub salaja mõnda seksuaalvähemusse. Või keda on ametialaselt karjääriredelil allapoole viidud, nagu juhtus nii Simmi kui ka Dresseniga. Sellise taustainfo põhjal valib luure välja, keda võiks üritada värvata.
KGB ühe juhi, armeekindral Filipp Bobkovi arvutuste kohaselt pidi julgeolekul olema üks kaastöötaja iga 300 Nõukogude Liidu elaniku kohta. Eestis elas 1991. aastal üle 1,5 miljoni inimese, Bobkovi valemi järgi pidanuks meil olema üle 5000 kaastöötaja.
Täiesti kindlalt oli neid rohkem. Esiteks asus Baltikum riigi läänepiiril, teiseks esines siin juba ajalooliselt vastupanu nõukogude võimule.
Tänaseks on osa toonastest julgeoleku kaastöötajatest Eestist lahkunud. Osa on surnud, pensionil või oma tegevuse kapole üles tunnistanud. Aga noorena värvatud agendid on alles keskikka jõudnud. Nõukogude aeg ei anna meile ikka veel rahu.
Üles kirjutanud Tarmo Vahter.
Põdra juhtumiga tegelev juhtiv riigiprokurör Heili Sepp möönis, et selliseid kuritegusid võiks ideaalis menetleda prokuratuur. Ta pidas silmas ilmselt uurimise objektiivsuse ja sõltumatuse tagamist.
Praegu juhib Sepp teisegi kapo mehe – riigireetmises kahtlustatava Aleksei Dresseni uurimist. Ent üllataval kombel on prokurör oma tänase vahialusega varemgi kokku puutunud - veel ühel pool rindejoont.
Märtsis 2003 avaldasid põhiliselt vene kooliõpilased Tallinnas USA saatkonna ees meelt Iraagi sõja vastu. Noored loopisid hoonet munade ja köögiviljadega. Keegi kirjutas seinale loosungi “Save us, we have no oil!!!” (Säästke meid, meil pole naftat!!!). Käputäis tüdrukuid trampis diplomaatilist numbrimärki kandva maasturi Chevrolet katusel, poisid aga purustasid haamriga auto aknaid.
Kapo peadirektor Jüri Pihl lõi märuli uurimiseks spetsgrupi, mille vanemaks määras komissar Dresseni. Uurimise käigus võeti kinni mitu noorukit. Nagu selgub kohtutoimikust, teostas kinnipidamisi noor assistent Indrek Põder. Riigiprokuratuurist kureeris kogu tegevust Heili Sepp.
Sepa, Dresseni ja Põdra toonane koostöö oli tulemuslik. Kaheksa nooruki suhtes lõpetati kriminaalasi seoses kuriteokoosseisu puudumisega. 17 aga tunnistasid ennast lihtmenetluse käigus süüdi, leppides rahalise karistuse, üks ka paarikuuse vangistusega.
Tarmo Vahter
