Käisin sealt otsimas maagilise realisti Gabriel García Márquezi “Sadat aastat üksildust”, mille olin mitu head aastat tagasi heale sõbrale välja laenanud, aga enam ei mäletanud, kellele. Polnud seda head sõpra juba mitu head aastat enam näinud ka.

Selsamal täikal kohtasin ma tippkirjanik Mihkel Mutti, kes oli endale välja valinud futurist Vladimir Majakovski õhukese luulevalimiku. Kiitsin head valikut, aga Mihkel Mutt selgitas, et kavatseb selle raamatu osta oma koerale. Tema koerale nimelt meeldivat raamatuid närida. “Näiteks siit alumisest servast tasapisi nakitseda,” näitas Mihkel Mutt.

“Nojah, eks koer peab ikka saama koera tahtmise,” kiitis kõrvalt keegi autoriteetne naisterahvas. Ei mäleta praegu enam, kas Barbi Pilvre või Doris Kareva.

Oleksin ka ise Majakovski raamatust huvitatud olnud, aga mõistsin siis – päris iga asja üle ei maksa ikka ka kauplema hakata. Pole nagu kohane, pole nagu viisakas.