Euroopa taunis nuhkimist Kihnu moodi

Politsei ei öelnud Kihnu vallavanemale, millist infot on tema kohta kokku nuhitud. See viga maksab Eesti riigile 8200 eurot.

“Tänasest päevast ei ole ma enam kurjategija!” rõõmustas Kihnu endine vallavanem Johannes Leas (68) eelmise nädala Maalehes.

6. märtsil otsustas Euroopa inimõiguste kohus, et Eesti riik rikkus Leasi üle kohut pidades tema õigusi. Üks asja arutanud kohtunik oli eestlanna Julia Laffranque.

Leas oli otsusega väga rahul: “Kõik senine on olnud vale.”

Kui keegi veel mäletab, siis suvel 2005 võttis Pärnu politsei Leasi 17 päevaks vahi alla. See juhtus enne maadevahetuse läbiotsimisi, olles tol hetkel Eesti kõige kuumemaks korruptsiooniasjaks.

Kriminaalasi rikkus Leasi karjääri. Tal oli minek nii sotside parteist kui IRList, kuhu ta üheaegselt kuulus.

Politsei andmetel sai Leas ärimees Taivo Luigelt seoses Kihnu sadama ja muuseumi ehitustöödega 130 000 krooni. Pärnu maakohus karistas Leasi 2,5aastase tingimisi vangistusega. Süüdimõistev otsus pistise nõudmises ja võtmises jõustus 2008. aastal.

Ometi läks midagi nihu. Miks muidu peaks Eesti riik nüüd hüvitama Leasile 8200 eurot mittevaralist kahju ja advokaadikulusid?

Inimõiguste kohtu otsus ripub välisministeeriumi veebiküljel. Selle kohaselt ei võimaldatud Leasil ega tema kaitsjal tutvuda jälitustoimikuga. Vähe sellest, kohus küll käskis politseil toimikut Leasile tutvustada, kuid politsei ei teinud seda. Kas nii oligi?

“Jah, vastab tõele,” kinnitab Leasi kaitsja, tuntud vandeadvokaat Aadu Luberg.

Kohtuprotsessi käigus avaldas Luberg soovi tutvuda kogu kliendi kohta kogutud jälitusinfoga. Luberg on töötanud nooruses miilitsa uurijana ja 90ndate algul Tallinna politseiprefektina. Ta teab hästi, kuidas organid töötavad.

Politsei tõrjub advokaati

Näiteks telefoni pealtkuulamisel salvestatakse tavaliselt palju rohkem kõnesid, kui lõpuks asitõenditena kohtusse viiakse. Kõrvalejäetud materjale hoiab politsei eraldiasuvas jälitustoimikus. Seal võib peituda sellist infot, mida osav advokaat suudab kasutada oma kaitsealuse huvides.

Lubergi korduva taotluse peale otsustas kohtunik Teet Olvik, et politsei peab tutvustama kaitsjale kõiki jälitusmaterjale.

Politsei vanemkomissar Mehis Mets keeldus. Ta viitas seadusesättele, mille kohaselt jälitusinfot tohib näha vaid jälitatav ise. Mitte tema kaitsja.

Pärast Lubergi protesti kirjutas kohtunik paberi, kus tunnistas politsei seisukoha ekslikuks. “Pärnu politseiosakond on enda seisukoha kujundamisel kasutanud grammatilist tõlgendusviisi.”

Vastavalt kohtumäärusele pidi politsei tutvustama Leasile ja Lubergile kõiki salaja tehtud fotosid, filme, heli- ja videosalvestisi ning muud.

“Mitte kellelgi ei ole õigust jõustunud kohtumäärust mitte täita,” rõhutab Luberg. “Kuid seda ei tehtud.”

Prokurör mäletab, et kõik oli korras

Lubergi palvel sekkus ringkonnaprokurör Helga Aadamsoo. Ta andis välja määruse, millega käskis politseil kaitsjale kõiki materjale näidata.

Prokuröri kiri mõjus. Politsei nõustus Leasi ja Lubergi koos vastu võtma. Neile pakuti samu materjale, mis kohtust tuttavad.

“Ma oleksin tahtnud näha kogu jälitustoimikut, et teha kõrvalejäetud materjalide hulgast omapoolne valik,” meenutab Luberg. “Aga ei näidatud!”

Äkki politseil ei olnudki Leasi kohta rohkem salainfot?

“Meile ei öeldud seda,” kinnitab Luberg. “Kas seal oli veel midagi? Ma ei tea siiamaani.”

Küsimusele oskaks vastata Pärnu politseijaoskonna juht, praegu politseimajor Mehis Mets. Ta teatab e-kirja teel, et ei tohi jälitusinfo tutvustamist kommenteerida.

Prokurör Aadamsoo ütleb, et Lubergile tutvustati jälitustoimikut soovitud ulatuses. “Minu praktikas ei ole ette tulnud, et politsei oleks kohtu ja prokuratuuri korraldused jätnud täitmata.”

Selline vastus tekitab Lubergis imestust. Ta küsib: “Miks prokurör eitab ilmselget?” Ka inimõiguste kohus uskus versiooni, et politsei küsitud infot ei andnud.

Luberg oletab, et politsei keeldumise taga on soov kaitsta oma salajast allikat. “Uskuge või mitte, aga ma saan politseist rohkem aru,” arutleb ta. “Politsei selles mõttes käitus enda kaastöötaja suhtes korrektselt.”

Samas ei anna Lubergile rahu, miks ei mainitud politsei keeldumist Leasi suhtes tehtud süüdimõistvas kohtuotsuses. “Kohtuniku määrusi ei täideta, aga ta ei võta selle kohta isegi seisukohta? Minu meelest see ei ole õige.”

Leas jääb edasi kurjategijaks

Strasbourg’i kohtu otsus ei muuda Leasi süüdimõistmist.

“Selline pädevus inimõiguste kohtul puudub,” rõhutab prokurör Aadamsoo. “Siinsete kohtute otsuseid ei ole võimalik inimõiguste kohtusse süü küsimuses edasi kaevata.”

Leasi asja uurinud politseinik Mets aga nendib: “Meil on jätkuvalt olemas jõustunud Eesti kohtuotsus, mille alusel on ta süüdi mõistetud.”

Peaasi, et korruptant sai vahele võetud ja karistatud. Kuidas see täpselt õnnestus, pole tagantjärele kellegi teise asi. Eesti õiguskaitseorganitel on karm moraal.