Demokraatia Lätis Kremli moodi
Läti parlamendi endise liikme Jakov Plineri väike kontor lehkab sigaretisuitsust. Ta juhib Riias vene erakooli Evrika, mis asub nõukogudeaegses lasteaias.
Laual lebavad säravate kaantega raamatud. Need pakuvad metodoloogilisi soovitusi Läti vene koolide õpetajatele. Nende väljaandmist on toetanud Venemaa fond Russkii Mir.
Viimastel aastatel on Plineri asutus Vecāki bērniem (Vanemad lastele) saanud Russkii Mirilt üle 50 000 euro. Raamatud kirjutas Pliner koos teise endise seimisaadiku Valerij Buhvaloviga.
Buhvalov sai Russkii Mirilt veel 12 000 eurot, et koos mõttekaaslastega Vene kultuuriassotsiatsioonist Vetše kirjutada harivaid materjale Suure Isamaasõja kohta.
“Koolid ei kuluta Teise maailmasõja peale üle kolme-nelja tunni. Lapsed peavad teadma oma juuri ja tegelikku ajalugu,” ütleb Pliner. Tihedalt kokkusurutud huultega Buhvalov noogutab heakskiitvalt.
Buhvalov kirjutas isamaasõja raamatusse peatüki “Läti vabastamine fašismist”. Ta ei räägi seal, et punaarmee tulek tähendas nõukogude okupatsiooni taastamist Lätis. “Me ei soovinud teemat politiseerida,” ütleb Buhvalov. Ta leiab, et iga venelane peab mäletama võitu fašismi üle.
Sõjamälestuste seas on foto rühmast nälginud lastest okastraadi taga. Allkiri ütleb: “Salaspils. Paljud lapsed surid siin verekaotuse tõttu.” Foto autorit pole lisatud, kuid kiire guugeldamine annab sama pildi, ent märkusega, et see on tehtud Poola koonduslaagris...
Mitmekuise uurimise tulemusel leidis ReBaltica Lätist üle 20 organisatsiooni, kes olid viimase nelja aasta jooksul Russkii Mirist raha saanud. Vaid üks neist teatas sellest aastaaruandes. ReBaltica rehkendusel ületas toetuste kogusumma 170 000 eurot.
Russkii Mir reklaamib end kultuuriasutusena, kuid sealt said raha ka Läti tuntud venekeelsed poliitikud ja aktivistid, sealhulgas europarlamendi saadik Tatjana Ždanoka, Riia linnapea Nils Ušakovs ja Aleksandr Gaponenko, kes oli Läti kaitsepolitsei teatel hiljutise vene keele teiseks riigikeeleks kuulutamise referendumi taga.
Kui Ühes Riia kohvikus Gaponenkoga kohtume, nimetab ta end akadeemikuks, kelle “äri” on MTÜ Eiropas pētījumu institūts (Euroopa Uuringute Instituut). Russkii Mir andis 2008. aastal instituudile raha, et avaldada raamat “Balti venelased: ajalugu kultuurimälestistes”. Gaponenko keeldub ütlemast, kui palju ta raha sai: “Leping oli konfidentsiaalne.” Eraldi toetas raamatut veel Moskva linn.
Samuti ei saa rahvas ilmselt teada, kui palju maksis Gaponenko värskeim raamat venelaste diskrimineerimise kohta Baltimaades. Ta esitles seda aasta alguses Moskvas ja Riias. Väljaandmist rahastas Moskva Inimõiguste Büroo.
“Te tulite rääkima Russkii Mirist?” üllatub europarlamendi saadik Tatjana Ždanoka ühel laupäeval, kui ta on saabunud nädalavahetuseks Riiga. Tee tema tassis jääb puutumata.
Russkii Miri kuukiri kirjutas jaanuaris Ždanoka initsiatiivist korraldada keelereferendum. Ždanoka väitis, et venelaste olukorda Lätis saab parandada ainult siis, kui “me näitame jõudu, nagu tegime 2003 ja 2004”. Siis toimusid protestid reformide vastu Läti vene koolides.
Ždanoka on menukas ja tihe külaline Venemaal, eriti Russkii Miris. 2009. aastal Moskvas toimunud kaasmaalaste üleilmsel konverentsil oli tal presiidiumis aukoht. Tema kõrval istus Vene Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev.
Kui Russkii Mir avas 2009. aastal ametliku kontori Riias asuvas Balti Rahvusvahelises Akadeemias, lõikas punase lindi läbi Ždanoka koos akadeemia omanike ja Vene saadiku Aleksandr Vešnjakoviga.
Russkii Miril on Lätis kaks ametlikku keskust: üks eespool mainitud akadeemias ja teine Daugavpilsi ülikoolis. Keskused saavad aastas 18 000 eurot toetust, raamatuid ja kontoritehnikat.
Russkii Mir lootis avada kontori ka Läti ülikoolis, kuid see soov lükati tagasi. Näib, et nüüd võtab Russkii Mir koolid ette. Veebruaris avati vene keele klass Valmiera riiklikus gümnaasiumis. Tänavu annab fond koolile 400 raamatut, tuleval aastal ostab projektori.
Ždanoka ütleb, et temaga seotud organisatsioonid on saanud Russkii Mirilt umbes 30 000 eurot. Peamine eesmärk on ühendada venelased Euroopas, et vene keelest saaks Euroopa Liidu ametlik keel. 2010. aastal registreeriti Riias ühing vene keelt kõnelevatele Euroopa noortele. Tuntuim selle juhtidest on Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart.
“Kirjutasime alla lepingule, mis ei luba öelda, kui palju nad meile andsid,” ütleb Margarita Dragile. Tema vastas istub Olga Gogina, kelle käed pisut värisevad. Nad keelduvad ütlemast, kui palju raha sai Russkii Mirilt nende organisatsioon Perom. Kõik aktiivsemad vene noorte MTÜd on ühinenud Peromiga ning suurem osa neist on omakorda seotud Koosmeele Keskuse nimelise poliitühenduse ja selle karismaatilise liidri, Riia linnapea Nils Ušakovsiga.
Ušakovsi ühingutest nähtavaim on Mums pa ceļam (See on meie tee), kus Gogina mõne aasta eest töötas. Ta vastutas mälumängude organiseerimise eest vene koolides ning korraldas kohtumisi huvitavate inimestega, kelleks olid näiteks telekanali PBK töötajad, psühholoog, kosmonaut Moskvast ja mitu parlamendisaadikut Ušakovsi parteist.
Ušakovs väidab, et ei mäleta täpselt Venemaalt tulnud summasid.
Mums pa ceļami tuntuim projekt oli 9. mai tähistamine igal aastal. Riias võidumonumendi juures voolab viin, tuuakse punaseid nelke ning tuhanded inimesed kinnitavad rinda Georgi lindi.
Pidustused tasusid ära 2009. aastal, kui Koosmeele Keskus võitis kohalikud valimised ja sai 30 protsenti kohtadest Riia linna volikogus. See on meie tee direktorist Svetlana Savickast sai volikogu liige, juhatuse liikmest Vadim Barannikust (Ušakovsi lapsepõlvesõber ja telekanali PBK juriidilise osakonna juht) liiklus- ja transpordikomitee esimees.
Ühes meediasse lekkinud elektronkirjas küsis Ušakovsi abi Delfi portaalilt, kas parteireklaami eest võib maksta 9. mai organisatsioon. See lubanuks reklaamiarvet kampaaniakuludes mitte näidata. Summa oli 18 000 eurot ja 9. mai kattis sellest kolmandiku. Ušakovs väidab, et 9. mai maksis vaid reklaami eest, mis kutsus inimesi annetama, et osta veteranidele kingitusi.
Korruptsioonivastase võitluse büroo uurib praegu Ušakovsi partei kulutusi. Ühes e-kirjas teatas Ušakovs, et 2009. aasta valimiskampaania maksis umbes 9 miljonit latti, ehkki partei teatas ametlikult vaid 362 000 lati kulutamisest.
(avaldatud lühendatult)
Loo autor on ülebaltilise uuriva ajakirjanduse keskuse ReBaltica asutaja ja juht. Töötas varem uuriva ajakirjanikuna ajalehes Diena.Moskva, meil on probleem Leedus!“Kindlalt ei,” teatas Zoja Radzivilova, kui ReBaltica palus tal nimetada oma MTÜ sponsorid. Ta on Vilniuses asuva noorteteatri Roheline Latern direktor. Kahtedel viimastel valimistel kandideeris ta Leedu venelaste partei koosseisus nii parlamenti kui ka kohalikku omavalitsusse.
Radzivilova teatas, et välismaalt saadud abi pole Leedu asi.
See pole tõsi. Leedu seaduste kohaselt peavad MTÜd teatama oma rahaallikad.
Kui ReBaltica sellest Radzivilovat teavitas, muutus naise hääl veelgi valjemaks. Ta kuulutas, et teatab meie huvist Moskvasse Russkii Mirile.
Võtsime ühendust paari tosina MTÜga, mis teenivad venekeelse vähemuse huve Leedus, ja küsisime aastaaruandeid (Leedus pole need avalikud – toim.). Valdav osa neist ei andnud andmeid.
Ka Vene saatkonna sekretär Zaur Letifov keeldus rääkimast Russkii Miri abi teemal.
Avalikest andmetest selgub siiski, et vähemalt kaheksa Leedu organisatsiooni sai aastatel 2010–2011 sealt abi. Rohelise Laterna kõrval on nende seas näiteks Klaipedas tegutsev kultuuri- ja kunstikeskus, vene kultuuri keskus Vilniuses, Leedu vene koolide õpetajate ühing ja vene kaasmaalaste assotsiatsioon. Samuti kaks riiklikku ülikooli, kus tegutsevad vene keele ja kultuuri keskused.
Leedu parlamendisaadik, julgeoleku- ja kaitsekomitee liige Arvydas Anušauskas ütleb, et sellise “kultuuriraha” saatmine peab olema läbipaistvam.
(avaldatud lühendatult)
Donata Motuzaite, BNS Leedu
