Kirjutasime kahtlustest "Kodutundele" annetatud raha kasutamisel juba aastal 2012. Taasavaldame toona ilmunud artikli.

Mõtlematu teo tõttu igaveseks ratastooli aheldatud elumees. Blond tirts, kelle puhul erinevalt teistest maailma lastest on täpselt teada, mida tulevik talle toob – mitte midagi. Paljulapselised üksikvanemad külmas ja lagunevas majas...

Nende ja teiste saatuselt lõuahaagi saanute ümber askeldamas maalrid, plaatijad, elektrikud, disainerid... kes kõik veel. Aeg-ajalt vilksatab ekraanil tasulise telefoniliini või pangaarve number. Saate lõpus on kõik vähemalt korraks õnnelikud. Pisarad. Kallistused. Allegro.

Telesaade “Kodutunne” on ideaalne pisarakiskuja ning kerkis eelmisel hooajal teenitult edetabelite tippu. Küllap kerkib sel kevadel taas. Kuid kas ikka ideaalne? Kas ikka päriselt heategevuslik? Kui uskuda kahe hooaja vältel “Kodutunde” tegemisega kokku puutunud inimesi, sponsoreid ja vähemalt üht saates näidatud peret, on kaadri taga nii palju ebameeldivat, et nõukaajast pärit klišee “vorsti tegemisest” näib kohane: uskumatud väited saate produtsendi Kristi Nilovi maneeridest kuni karmi kahtluseni, nagu poleks kaasatundjate annetatud tuhanded eurod jõudnud sinna, kuhu need mõeldud olid.