Kõike muud kui külmetav kunstnik

Kaido Ole kinnitab teda ateljees külastanud Kadri Karrole, et elu peaks olema midagi enamat kui hommikune ärkamine ja õhtune magamaminek.

„Mulle endale on mugavam sind all oodata. Vaadata möödaruttavaid inimesi ja nautida varakevadist ilma. Kui jääd veits hiljaks, siis see mind ei tapa, lõbu jätkub lihtsalt kauemaks,“ kirjutas Ole, kui intervjuud kokku leppisime. Jaanuari lõpus avas maalikunstnik Kaido Ole (49) Kumu suures saalis mastaapse isikunäituse „Kena kangelane ja küllaga vaikelusid“, järjekorras kahekümne kuuenda, kui arvestada ka neid, mis 2000ndate aastate esimesel poolel sündisid koos Marko Mäetammega loomingulises tandemis nimega John Smith. Vaikelud on suured, kena kangelane hiiglaslik. Töödest osa valmis suure formaadi tõttu teatri NO99 saalis. Avamine oli uhke, rahvast palju, kunstniku kõne liigutav. Näitusele on järgnenud loengud, artist talk’id, veebruari lõpus ilmus stiilne kataloog. Ole on staar, endine maaliprofessor, Kristjan Raua nimelise aastapreemia laureaat, kaks korda Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud kunstnik, kelle töid teatakse, hinnatakse, ja oh üllatust, ka ostetakse. Ta räägib meelsasti ja huvitavalt, tegutseb aktiivselt ja on aastaid tagasi Viinistus rokkinud külmetava kunstniku loost sama kaugel kui kuu päikesest. Kokkulepitud päeval ongi ilm varakevadine, päike paistab ja tuul pühib mööda Vabaduse väljakut hääbuvast talvest mahajäänud libisemisvastaseid kivikillukesi. Kunstniku ateljee, kus ta on töötanud viimased neli aastat, asub, nagu paljudel teistelgi eesti kunstnikel, Vabaduse väljaku ääres. Majja astudes satume kilekotte ja muud äraviimist ootavat kraami täis trepikotta. Need on asjad kuulusid aasta algul surnud maalikunstnik Ants Viidalepale, kelle endises ateljees seab ennast peagi sisse noorem põlvkond: Tõnis Saadoja. Kunst on ikkagi pikem kui elu.