Ülistuslaul katkestuseta kultuurile
“Regilaul”
Alates 23. märtsist Tallinnas CC Plazas ja Artises.
Ulrike Koch, saksa päritolu filmitegija, on enne meie väikse Läänemere-äärse rahva juurde jõudmist tugeva antropoloogilise dokumentalistina kuulsust kogunud Tiibeti nomaadide (“Tiibeti soolamehed”, 1997) ja kõrbe tuareegide (“Ässhäk – Sahara lood”, 2004) lugude ja eluviisi vahendajana. Enne omaenda teoseid oli ta kaastegev Bernardo Bertolucci mängufilmide “Viimane keiser” ja “Väike Buddha” ning Nikita Mihhalkovi “Urga” juures.
Miks otsustas orientalisti ja etnoloogi haridusega naisterahvas hakata järgmise tööna tegelema ühe ajaloo kiuste säilinud rahvakillu iidse monotoonse kaheksasilbiliste värssidega regilauluga? Üks loomelugu pärineb Tartust, kus ERMis toimunud Maailmafilmi festivali külalisena olevat ta kuulnud noori õhtusel vabal olemisel eesti vanu regilaule laulmas, ning teda hämmastas selle animistliku lauluvormi elusus. Nüüd on siis teatav ring täis ning valmisküpsenud film linastub aastaid hiljem selsamal festivalil, millelt ta tõukejõudu sai.
Väärikalt algab film regilaulu renessansi suurest juhist Veljo Tormisest, kes kaevab läbi paksu lume labidaga teed mere äärde (imeline kujund), ning käib tema järel riburada läbi kõik meie aastaajad, peamised rahvalaulikud ning lauluasjaga muidu lähemalt seotud inimesed. Šamanistlikku-nõiduslikku väge on alati raske seletada, eelkristlik kultuurikiht on küll lummav, kuid keeruline filmile saada – vähemasti nii, et sellele veidi piinlikku uudishimutsevat kihistust peale ei tuleks. Ulrike Kochi püüd on olnud siiras ja põhjalik nagu ka tema varasemates filmides, ning kõiki neid ühendab eriline huvi animistliku maailmapildi vastu. Ta justkui otsiks kõikides oma filmides seda miskit, mis on olnud olemas enne kohtumist suure maailmausundiga, olgu see siis budism, islam või kristlus.
“Regilaulul” on põhimõtteliselt kaks täiesti erinevat vaatajaskonda. Miljon meid ja nemad. Väljamaisele vaatajale on ta üks eksootiline ning spetsiifilise sisuga film rännust halludusesse maanurka väikse soomeugri hõimu juurde, eestlasele aga võiks ta olla justkui rännak oma iidse rahvusliku DNA meeldetuletuse väravaile, sest sinna ta aitab küll. Kui paljud meist aga sinna jõudmiseks vajalikku reisiaega kulutada tahavad? Filmi kinoversioon on ka veidi pikk ja montaažiruumis oleks vabalt võinud mitmeid kohti teravamaks-kandvamaks lõigata.
Kahjuks pole “Regilaulule” suurt menu oodata, vähemasti mitte publikuarvu mõttes. Selleks on tema olemus liiga tõsine, liiga põhjalik, liiga ebaseksikas lihtsustatud dramaatikaga ära harjutatud peavoolu vaatajale – keegi otseselt ekraanil surma ei saa, pole häid ja pahasid ning regilaul meie silme all ei hääbu, vaid jätkab oma korduvat rahumeelset voogamist. Ka ühe filmi põhikarakteri Lauri Õunapuu puhul pole keskendutud käreda Metsatöllu tegemistele, vaid pigem mõtlikule üksi või koos perega laulujorutamisele. “Regilaul” on oma peateema vastu aupaklik ja asjalik ning ei paku vaatajat alahindavat mustvalget klišeelisust. Kooliprogrammi, nagu James ja Maureen Castle Tusty pateetilisem ja palju jõulisema narratiivse vastanduse peal töötav “Laulev revolutsioon”, ta ilmselt ei jõua. Sellest on muidugi kahju, aga see on maailma loomus.
Filmi pilt ja heli on kliiniliselt täpsed, ragiseva vahepala pakuvad režissöörile miskipärast väga meeldinud nopped veebipõhisest kotkakaamerast. (On see nüüd hõrk nali või sümboolne viide millelegi suuremale, jääb igaühe enda arvata, samuti nagu selle tegelik vajadus filmi narratiivis.) Siiski on harukordne, et üks film suudab meie maa ilusa suve ja karge talvekülma kõrval kauniks teha ka novembri pika hallhämaruse oma lõputute varjunditega või märtsikuu talve ja kevade vaheolu. Ja seda mitte lihtsalt kauni hetkejäädvustusena, vaid ta paneb sellesama jaheda lörtsise seisundi, mille eest meie modernne inimene kaugetele soojamaareisidele või solaariumilambi alla põgeneb, ka dramaturgiliselt kandma.
Tekib küsimus, et miks me ise ei julge. Miks mõni meie dokumentalist poleks võinud sellega hakkama saada? Kochi võõramaalase pilk on suutnud tabavalt näidata, et eestlase hingejõu tempel on mets ja loodus, ning on asetanud selle filmiks vormituna meie ette nagu tolmust puhtaks pühitud peegli. Olgem talle tänulikud selle filmi eest, mille sõnumiks on elusus. Jätkuv, kulgev, peatumatu, igikestva ringkäiguna katkematult isehingav elusus.
