Nädala raamat: Leia hirm ja lahendad mõistatuse
Andrei Ivanov “Peotäis põrmu”
Tõlkinud Ilona Martson. Varrak, 2011. 287 lk.
Ivanov kirjeldab kohalike omavanuste venelaste maailma, millest eestlased mitte midagi ei tea. Ega tahagi teada. Elame kõrvuti, käime kõrvuti, suud avanevad ja sulguvad, aga sõnu pole kuulda.
Ivanovi “vene Eesti” on räme, hoolimatu ja marraskil. Kõik ümbritsev on vastik, huvid on merkantiilsed. Papp on põhiline. Inimesed on robustsed isegi siis, kui nad on haritud ja muidu intelligentsed. Peamine ajaviide on kirumine. Kirutakse kõiki – Ansipit ja Putinit, eestlasi ja venelasi. Venemaale pole mõtet ümber asuda. Eesti on mõttetu riik, kõlbab ainult hüppelauaks Euroopasse. Aga Euroopa pole ka mingi asi. Ainuke koht, kuhu mingitki aurat on jäänud, on USA.
Keerad lehte ja tahaks (jälle) oksendada. Aga nii on ka raamatus – tegelastel tulevad peale pööritus- ja iiveldushood, nad oksendavad, on ängis, võtavad depressiooniravimeid ja ootavad teistelt abi, aga ise seda kellelegi ei anna.
Metafoor on vägev. Kirjeldused on realistlikud nagu Zola “Söekaevurites”, ainult kaevurite asemel on TPI haridusega noored, kes ei suuda kohaneda riigiga, kuhu nad piletit pole ostnud, aga kus nad olude sunnil elavad. Iiveldav seisakutunne on ajamull, milles raamatu tegelased elavad. “Minevikku pole, see on igaveseks kustutatud.” Käesolev hetk Eesti Vabariigis on aga “mingi korporatiivne nõukataoline värk”. Peategelane oletab, et “alandlikkus ja konformism” on talle kaasa sündinud ja raev kaasa antud.
Raev. Viha. Kus on viha, seal on ka hirm. Leia see hirm ja lahendad mõistatuse. Minu meelest on hirm venekeelsete füüsiline reaktsioon väljasuremise ees. Et nad kaovad nagu dinosaurused, aga selle vahega, et mitte kunagi ei hakka tuleviku lapsed nende kivistunud luid muuseumis vaatama. Ja välja kardavad nad surra, sest neil puudub rahvusrühmana ellujäämise strateegia. Eestlased on säilinud seepärast, et ellujäämise strateegia on kestnud muutusteta tuhat aastat – tuleb kannatada võõrad valitsejad ära ja oodata Kalevi kojutulekut. Küll ta tuleb! Aga vahepeal peab kuidagi hakkama saama. Ja saadaksegi!
Aga Eesti venelased? Neil pole aimugi, mis neist saab. Ivanovi tegelastele on elu nii vastik, et isegi lapsed ei taha sündida. Paljud tahaksid elust lahkuda, kui oskaksid või julgeksid. Raamatu lõpus aga on üllatus – ülipoeetiline, isegi maagiline kirjeldus kevadisest surnuaiast, mil lugeja tunneb, kuidas aeg jääb seisma, müra vaikib ja mändide all valitseb rahu. Lepitus. Ime.
