Eesti režissöör kolib Siberisse ­uus-Jeesuse kogukonda jäädvustama

Eestlased hakkavad tegema dokumentaalfilmi vissarionlaste kogukonnast Siberis, filmi üht autorit Arbo Tammiksaart intervjueeris Maria Ulfsak-Šeripova.

Siberis elab oma järgijate poolt tänapäeva Jeesuseks peetav Vissarion, kelle lähikonda on kolinud üle 5500 tema õpetusse uskuja, lisaks elab vissarionlasi üle kogu maailma. Idee teha Vissarionist ja teda ümbritsevast kogukonnast dokumentaalfilm küpses juba mõnda aega filmiprodutsent Margus Õunapuu peas, nüüd on temaga liitunud režissöörid Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaar ning võtete ettevalmistusperiood on lõppemas. Kevade lõpus kolib Tammiksaar koos kaasa Tuuli Roosma ja nende kaksikutest poegade Andrese ja Kristjaniga umbes aastaks vissarionlaste juurde Lõuna-Siberisse elama (Krasnojarski krai asub Moskvast ligi 4000 kilomeetrit idas). Filmi tegijad soovivad oma loo jutustada kogukonnas elavate laste kaudu, jälgides neid nii kodus kui lasteaias ühe aasta jooksul.

Arbo, kas oled Vissarioniga isiklikult kohtunud? Mis tundeid sinus tema isik ja tema järgijate kogukond tekitab?

Ma ei ole Vissarioniga isiklikult kohtunud. Tema ja ta kogukond on unikaalne kooslus inimestest, kes on otsustanud maailma muuta ning seda tohutu töö ja vaevaga ka teevad. Omaeneste elude kaudu. Tohutul hulgal jõlgub maailmas ringi visionääre, kelle sõnadest ei sünni midagi, kuid seal kerkib keset taigat linn. Loobutakse põhjamaadele nii tavapärasest alkoholi kuritarvitamisest. Haritakse lapsi loodust hoidvateks, töökateks ja vägivallatuteks. Nendele vintsketele ja soonilistele esmaasukatele kuulub minu siiras lugupidamine.

Kuulsin, et plaanid filmi tegemise käigus hakata kohalikus koolis õpetajaks. Mida sa seal õpetama hakkad?

Ma ei plaani hakata õpetajaks. See oleks õpetajakutse selge alavääristamine, kui iga uksest sisse astunud tropp võiks end kohe õpetajaks nimetada. Küll aga saan ma näidata ja seletada mõningaid lihtsamaid animeerimistehnikaid, mis aitaks lastes arendada lugude jutustamise oskust.

Miks te tahate jutustada seda lugu laste kaudu?

Valisime lapsed, kuna meie arvates on nende usk kõige puhtam. Kõige siiram, vahetum. Ma arvan, et nende laste seletustes selle kohta, millises maailmas nad elavad ja kuidas seda tajuvad, on õpetlikku meile kõigile.

Millega su naine ja pojad Siberis tegelema hakkavad? Kas hakkate eksperimendi käigus ka sealse kogukonna elustiili ja uskumust järgima?

Lapsed hakkavad Siberis kasvama ja valmistuvad 4aastaseks saama. Ehk teevad mõne lollusegi selle tõsise töö vahele. Naine torkab näpud mulda ja kirub musti küünealuseid. Järgime kohalikku elustiili, kuid uskumust saab järgida siiski vaid läbitunnetatult. Ei ole ju nii, et otsustad uskuma hakata ja siis usudki. Usk – ideaalis – on teekond, mille jooksul sinepi-ivast kasvab võimas puu, mille latva teevad maailma linnud pesa.

Mis sa arvad, mis juhtub 21. detsembril 2012? Ja mida sina sellel päeval teed?

Mina isiklikult arvan katoliiklasena, et õigus on Kristusel, kes ütles, et keegi ei tea, millal maailm lõppeb. Kui nüüd keegi kuulutab maailma lõppu, siis järelikult tema peaks nagu teadma, mis teeb temast minu silmis automaatselt valetaja. Aga ega Vissarioni järgijad ei usu ühiselt mingit 21. detsembril toimuvat katastroofi. Õpetaja ise ei räägi sellest vist ka midagi. Küll on aga eri järgijate hulgas liikvel erinevaid teooriaid, üks põnevam kui teine.

Võttegrupil luba olemas“Jeesus elab Siberis” meeskond saabus veebruari lõpus Siberist tagasi ja sai produtsent ­Margus Õunapuu sõnul projektile Vissarioni õnnistuse ning loa esimese võttegrupina maailmas jälgida nende tegemisi kohapeal pikema aja vältel. “Õnnistus tähendab, et murdsime ettekirjutatud reeglitest läbi, oleme oodatud ja kõik uksed on kohapeal valla,” selgitab Õunapuu.

Vissarionlastest on seni tehtud mitu telesaadet ja vähemalt üks Läti ning üks brittide dokumentaalfilm. “Hetkel ametlikest konkurentidest pole kuulda olnud. Teemat on eelnevalt käsitletud palju, aga õnneks ühtegi head käsitlust pole ma senini nägema juhtunud. Keegi pole tegelikku temaatikasse senini üritanudki süüvida,” kommenteerib Õunapuu.Kes on Vissarion?Väikeses Venemaa linnas Minusinskis teatas aastal 1991 kohalik liiklusmiilits Sergei Torop, et ta koges uuestisündi. Mees mõistis, et ta on Jumala poeg ning temast sai Vissarion. Kuna parasjagu oli Nõukogude Liidu lagunemise aeg, otsisid paljud venelased usust tuge ja vohasid nii mitmedki New Age’i sektid.

Jüngrid peavad Vissarioni Kristuseks, Õpetajaks, Jeesuse reinkarnatsiooniks. Ta on siin, et päästa maailm. Vissarioni järgijad elavad kommuunina, nende usk (Viimase Testamendi Kirik) on segu Vene õigeusust, budismist ja radikaalsest ökomõtlemisest, uskumusse on segatud ka apokalüptilisi elemente. Kommuunis valitseb range taimetoitlus; joomine, suitsetamine ja rahalised tehingud on keelatud, kogukonnas on palju lapsi, keda korralikult haritakse. Vissarionlased ­ootavad suurt muudatust 2012. aasta lõpus – nad usuvad, et siis algab uus ajastu.

Vene Õigeusu Kirik on pannud Vissarioni kirikuvande alla.

Allikas: filmi autorid, internet