Toidublogi: Peeter Simm
Simmi käe all on valminud “Ideaalmaastik” (1980), lastefilm “Arabella, mereröövli tütar” (1982), “Tants aurukatla ümber” (1987), portreefilmid Jaan Krossist ja Endel Pärnast, Georg Otsa elust rääkiv “Georg: baritoni naise jutustus” (2007). Möödunud aastal ilmus Simmi elulooraamat “Peeter Simm. Eesti filmi partisan”, autor Evelin Kivimaa.
29. märtsil esilinastub aga Peeter Simmi uusim teos — Eesti-Valgevene-Läti koostööfilm “Üksik saar”.
Aeg
Aeg on viimasel kahekümnel aastal oma väljanägemiselt homogeenseks muutunud. Teda on raskem ekraanile püüda, täpselt tähistada… Mida paigutada kaadrisse, et oleks pikemata selge, et oleme tänases või hüppasime tagasi 5, 10 või 15 aastat? Autod on kõik tuuletorus ühesugusteks mullideks lihvitud. Vaid mobiiltelefon on tõsine verstapost — oli aeg enne ja on aeg pärast selle ilmumist rahvale. Kindlad aja märgid jäid nõukogude aja lõppu ja filmitudengid ekspluateerivad neid hoolega. Vana Tooma lamp ja Norma mummulised totsikud — neist kahest naiivsest hieroglüüfist piisab täiesti.
Ruum
Pidime Valgevenes looma Eesti keskkonna ja see ei osutunud sugugi võimatuks. Asjad on samad, kõik on kõikjal moes ühtaegu. Klaas ja plekk, isegi parasiitsõnad. Vaid autonumbrid pakuvad veidi vaheldust.
Tallinn
Tallinn on tänu ema kingitud jalgratta naelkummidele ka lumistel kuudel linnake, kus tunniga peaaegu kõikjale kohale jõuab. Mulle on väga oluline jala või rattaga linnaruum omaks teha. Buss ja auto pole see — nendega liikumisel jääb ikkagi teadvusse sõltuvus millestki, linn mureneb peatusteks ja sõõrideks nende ümber. Ainult kondiaur teeb linnaruumi omaks ja vabaks. Leidsime uue filmi motoks eesti vanasõna “Linn on iga päev uus”. Tea, kas see uus linn homme hommikul sulle üldse tuttav on, kas ta sind näha tahabki, on äkki uus ja hullem?
Meeled
Meeled on omavahel kohti vahetanud. Audioraamatud ja järelkuulatavad ajaloosaated annavad silmadele puhkust, kõrvade arvel. Mõned sõbrad suhtuvad sellisesse infotarbimisse väikse põlgusega, kuid teisiti jääks see lihtsalt olemata.
