31.03.2012, 12:00
Hellar Grabbi: mälestusteraamatud lükkavad saabuvat unustust edasi
Oma mälestusraamatu “Seisata, aeg!” eest Eesti riigi kultuuripreemia saanud vanameister Hellar Grabbiga (82) rääkis mäletamisest, kirjutamisest, kunstist ja paljust muust Peeter Helme.
Aasta siis oli kuuskümmend viis: Pildil vasakult USA eesti võrkpallurid – Delaware Valley särgis Hellar Grabbi ning Kalle Vellenurme, Martin Mägi ja Nils Parma. Spordil on Grabbi elus olnud tähtis roll ning sellest ei lähe ta mööda ka oma mälestusteostes. (repro raamatust)
Aastakümneid nii siin- kui sealpool raudset eesriiet eestlaste seas õhinal loetud kultuuriajakirja Mana toimetanud Hellar Grabbi (82) on tõeline eesti kultuuri grand old man. Just eesti, ja mitte väliseesti kultuuri, sest eestluse säärast jagamist ei pea Grabbi õigeks, rääkides selle asemel globaalsest eestlusest. Ameerika pealinna Washingtoni lähistel Alexandrias elavast Grabbist on nüüd, kõrges eas, üha enam saanud kirjanik. Pärast tema kolme mälestuslike esseede kogumiku („Vabariigi laps“, 2008; „Seitse retke isamaale“, 2010; „Seisata, aeg!“, 2012) ilmumist ei saa Grabbit kindlasti nimetada enam ainult kriitikuks, kirjastajaks või ajakirjanikuks. Küll kõrges eas, kuid nüüdseks on Hellar Grabbist tõesti saanud kirjanik. Kirjanikuks saamisest ja kirjanik olemisest räägib Grabbi ka intervjuus Peeter Helmele, tunnistades, et ilukirjanduse kirjutamisele mõjus pärssivalt tegevus nii Managa kui ka aktiivne tegevus erinevates väliseestlaste organisatsioonides ning: „Eks võttis aega seegi, mille kohta Juhan Sütiste luuletab: „…rõõmu ei ole ma põland – / tihtigi sõprade seas / ringlesid laulud ja viin.““ Kuid selle kõige kõrval on Grabbi saavutused siiski märkimisväärsed. Samuti on märkimisväärsed ka Grabbi mälestusteosed, mille ta on kirjutanud selleks, et täielikult ei võidaks „unustuse pime öö, mida olen oma raamatus maininud, mis saabub meile kõigile ja mille vastu saab võidelda mälestuste kirjutamisega.“
Oled juba tellija?
