Sulev Vedler: Pangad ja parteid
Näiteks tootmiskoondises Keskerakond kulub uue Deniss Boroditši valmistamiseks 9 kuud.
Ettevõtetest sarnanevad erakonnad kõige rohkem pankadega.
Eesmärgid on sarnased. Mõlemad jahivad rahva usaldust: pangad noolivad selle kaudu rahva sääste, parteid valijate hääli.
Tegevus on sarnane. Pankur Rain Lõhmus rääkis sügisel Äripäeva konverentsil, et pangad teevad sama tööd nagu plaanikomitee (loe: poliitikud) vanasti. Nemad otsustavad, kes saab midagi teha või ehitada ja kes ei saa.
Muidugi saavad nad aeg-ajalt vastu näppe. Swedbanki sõimati halastamatult, kui ta soovis sulgeda pangaautomaati Virtsus. Samamoodi küsiti, et kuidas julges Keskerakond välja visata Kalle Laaneti.
Julgus ei puutu asjasse. Rõhuda tuleb turusegmentidele, kus oled tugev, mitte jännata maakatega ja tõrkuva “pangaautomaadi” Laanetiga, kui lõviosa sinu valijaid elab Harjumaal ja Ida-Virus. Isegi turud jagunevad võrdselt. Viimaste valimiste ajal mullu märtsis kogusid neli suuremat parteid (Reformierakond, Keskerakond, IRL ning sotsid) kamba peale 89 protsenti häältest. Panganduse Suure Neliku (Swedbank, SEB, Nordea ja Sampo) summaarne turuosa oli samal ajal samuti 89 protsenti.
Ajas tagasi minnes näeme, et suvel 1992 tegutses Eestis ligi 40 panka ja 40 parteid. Oli taskuparteisid ja taskupanku. Mõned surid kapitalinõuete tõttu (praegu on erakonna asutamiseks vaja 1000 hinge ja panga tegemiseks 5 miljonit eurot), teised liitusid või võeti tugevamate poolt üle. Kui paljud meist ikka mõtlevad, et SEB Pank sisaldab trobikonda kunagisi maapanku, Põhja-Eesti Aktsiapanga ja UBB riismeid ning Tallinna Panka? Või et IRLi sees peituvad Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Kristlik-Demokraatlik Erakond, Konservatiivne Rahvaerakond, Kristlik-Demokraatlik Liit ja Vabariiklaste Koonderakond?
Edasist koondumist lähiajal oodata ei tasu. Küll aga võnkumist nelikute sees. Poliitikas kiiremini (hea näide on sotside tuhast tõus), panganduses aeglasemalt – poliitilist poolehoidu muuta on lihtsam kui kodupanka vahetada. Samas võivad muutused panganduses toimuda väga äkiliselt. Kui hakkavad levima jutud panga N hädadest, tormab rahvas raha järele nagu üks mees. Sügisel 2008 tegi Swedbankist vehkat 15 protsenti hoiustest.
Maineltki on pankurid ja poliitikud sarnased. Rahvas imetleb ja kirub neid ühekorraga, loeb klantsajakirjadest nende ilusa elu kohta, kuulab arutelusid telesaadetes ning kirjutab tigedaid kommentaare, et küll nad saavad kõrget palka ja nöörivad laenudega. Aga lõpuks läheme ikka valima ning viime raha panka või küsime sealt laenu. Selline on kapitalistlik demokraatia.
Lõpetuseks nädala küsimus: mitu kuud kuluks Keskerakonnal uue Savisaare loomiseks?
