TÄISMAHUS: Facebook määrab, kas sa saad tööle või jäädki mõne lolluse tõttu tööandjate uksi kulutama
Peomeeleolus tehtud pilt on kunagi Facebooki pandud.
Õlleklaasi tagant sai kommentaariumisse kirjutatud tige kommentaar. Halva kuulsusega sõber sinu suhtlusvõrgustikus. Ja oledki tööst ilma.
Põhjused, mis võivad luua inimesest suhtlusportaalide kaudu kehva mulje, võib leida ilmselt kümneid. Äsja avaldatud tehnoloogiaturu uuringust selgub, et vähemalt IT-ettevõtetest on iga viies jätnud inimesi tööintervjuule kutsumata just sotsiaalvõrgustikest leitud informatsiooni tõttu.
Eesti Päevaleht palus mitme suurfirma personalispetsialistidel puust ja punaselt ette näidata, mida nad tööandjana tööotsija kohta näha ei tahaks. Andsime selleks neile analüüsida kolme uudistetoimetuse reporteri Facebooki lehed.
„Esimese asjana uurime me inimese kohta Google’i ja Bingi otsingumootorite kaudu, mis annavad kusjuures üsnagi erinevaid tulemusi,” valgustab Microsofti Baltimaade personalijuht Merle Lindma oma töö tagamaid ja lööb lahti allakirjutanu profiili. „Enamasti tulevad siis ette nii Twitter, blogi või Facebook, aga ka Linkedin, kuid paistab, et seda te noorte inimestena ei kasuta.”
Pean tunnistama, et kasutan oma kontot omapäraste eluepisoodide kirjeldamiseks või lihtsalt omapäraste mõttevälgatuste jaoks. Lindma leiab kohe algatuseks ühe koha, mis paneb teda tööpakkujana kulme vähemalt poolde laupa kergitama. „Anna-Maria Galojani toetamine on küll selline asi, mis pani mind väga imestama, aga siis vaatasin läbitud haridusteed ja mõtlesin, et ilmselt teed ikka nalja,” sõnab Lindma.
Oivaline mulje
Äsja oivaliseks ajakirjanikuks nimetatud uudistereporter Tuuli Jõesaar tunnistab, et ta on oma Facebooki kontot kasutanud kui ikkagi ajakirjaniku avalikku profiili, kuhu postitatav materjal on igati kontrollitud. Lindma hinnangul on seda ka analüüsides aru saada ja see jätab potentsiaalsest tööotsijast väga hea mulje.
Swedbank on pangana traditsiooniliselt konservatiivne asutus ja seetõttu oodatakse seal konservatiivsust ka nii praegustelt kui ka potentsiaalsetelt uutelt töötajatelt. „Kliendisuhtes on oluline usalduse tekkimine panga vastu ning seda kujundab sageli konkreetne inimene, kes töötab kliendi vastas,” selgitab Swedbanki värbamisspetsialist Marge Roosi. „Finantsotsused, sealhulgas näiteks panga valik, põhinevad sageli emotsioonidel ja isiklikul kogemusel: kas ma usaldaksin selle konkreetse inimese ehk siis tegelikult panga kätte oma raha ja kas kuulan tema antud finants-alast nõu?”
Roosi toob näite, et kui privaatpanganduse kliendihalduri kohta oleks internetiavarustest leitud üleliia paljastavad, vulgaarsed või mitte kõige eeskujulikuma peo pildid, siis tahes-tahtmata võiks tekkida kas või alateadlik tunne, et kas ma ikka tahan selle inimese kui panga esindajaga oma finantsasju arutada. Näiteks on Swedbankis tulnud ette juhtusid, kus juhtivtöötaja on andnud juba enne töövestlusi märku, et kandidaadi kohta leiti internetist muret tekitavaid materjale ja nende asjaolusid peaks lähemalt uurima. „Facebooki kasutatakse mitteformaalse taustauuringu kanalina tööandjate hulgas üha enam,” tunnistab Roosi. „Seda, millist infot potentsiaalse uue töötaja kohta leitakse, ei saa kasutada ametlikult värbamisotsuse vastuvõtmisel, kuid samas kujundab see mulje inimese kohta ja psühholoogilisest aspektist võib olla seda tekkinud esmamuljet hiljem raske kummutada.”
Kolme ajakirjaniku profiilid võtab ette ka Roosi ja alustab kohe pea iga kasutaja meelepaha teeninud timeline’i kasutamisest. „Näitab, et lähed muudatustega kaasa ja oled avatud uuendustele, kuid samas on ajajoon tühi ja ei anna head ülevaadet,” lausub ta minu kohta ja osutab seejärel mõnele pidusele pildile. „Naissoost inimese paljas jalg ei pruugi olla igas kontekstis parim valik ja konservatiivsete ettevõtete puhul võivad pildid tekitada mõningaid küsimärke.”
Vihje eelistusele
Galojanile ja Priit Toobalile Facebooki kaudu toetuse avaldamist ega üldse poliitiliste eelistuste avaldamist ei pea Roosi samuti eriti positiivseks. „Esiteks on meedias nende kohta loodud kuvand negatiivne ja halvustav, teiseks võib see olla vihje poliitilistele eelistustele,” sõnab ta. „On ettevõtteid, mis ei soovi olla seotud poliitikaga, ning seda arvestatakse ka uue inimese värbamisel.
Poliitiline info on teave, mis võib avaldada kandideerimisele mõju.”
Ka G4S-i personalijuht Gerly Tuisk toob esile Tallinna televisiooni jälgimist paljastavad postitused ja Galojani toetamise. „Kui taustauurija maailmavaade eelolevate hoiakutega kokku ei lähe, siis on lihtne hoiakut kujundada,” ütleb Tuisk.
Mullu parima noore ajakirjaniku preemia saanud Piret Lakson tuli Eesti Päevalehte tööle äsja ülikoolipingist ja selle näevad kohe ära ka personalispetsialistid. „Jääb silma, et tegemist on noore ja ilusa tüdrukuga, mis võib mõnedele tööandjatele, pean silmas teenindussektorit, positiivset mõju avaldada,” arvab Roosi. „Pilte pole palju, mis on hea, aga samas ei edasta pildid infot niivõrd inimese ja ta olemuse-huvide kohta, vaid on pigem poseerimise ja enesenäitamise pildid – üldine kuvand jätab teismelise mulje, kuid meeldimiste seas jääb silma ühiskondlikke ja sotsiaalselt olulisi teemasid, mis näitab, et vaatamata noorusele läheb talle maailmas toimuv korda.”
Taas tuuakse positiivseks näiteks Tuuli Jõesaare profiil, mille puhul näiteks Marge Roosi rõhutab isikupära ja enesemääratlemist.
Microsofti personalijuhi Merle Lindma sõnul võimaldab sotsiaalprofiilide jälgimine tööandjal saada infot, kas töötaja maailmapilt ja arusaamad kattuvad ettevõtte väärtustega. Näiteks eelistatakse enda eest hoolitsevaid ja tervisliku eluviisiga inimesi.
Seevastu ennast avalikult mõne äärmusega siduva tööotsija CV-s peaks olema mõni väga tugev tööalane eelis, et ettevõte tahaks teda tööle võtta. „Me ei saa riskida, et me saadame kliendiga kohtuma inimese, kelle kohta leidub äärmuslikke pilte, sest ka kliendid vaatavad nendega kohtunute tausta,” tunnistab ta.
Ent kui kaugele võivad tööandjad sotsiaalmeedias inimese tausta uurimisega minna? Personalispetsialistid tunnistavad, et üllataval kombel ei tea noored tööotsijad sageli, et tööandja võib nende kohta üldse sellist infot uurida. „Nad arvavad sageli, et see, kui ettevõte nende kohta avalikku infot otsib, on keelatud tegevus,” tunnistab Marge Roosi Swedbankist.
NB
Värbajate soovitused
1. Küsimustele vastamine annab hea pildi inimese põhimõtetest ja maailmavaatest. Ära tee seal nalja.
2. Ühiste sõprade kaudu saavad tööandjad infot ka kinniselt kontolt.
3. Jälgi sõnakasutust ja väldi kirjavigu. Viis-kuus postitust päevas näitab, et seda tehakse tööajast.
4. Peopildid ja perepildid jäta sõpradele vaatamiseks.
5. Pildid võiksid anda infot hobide kohta. Väldi enda liialt eksponeerimist. Naiste bikiinipildid ja meeste palja ülakehaga grillipildid tõsisele töökohale kandideerides ei sobi.
6. Väldi seltskonnastaaride ja muidu kahtlase taustaga inimeste sõprusettepanekuid.
7. Tööalaste teadmiste ja sidemete esitlemiseks on kõige parem kasutada Linkedini.
Piret Puss
Eesti personalitöö arendamise ühingu tegevjuht
Tööle kandideerija taustakontrolli tegemine on personalijuhtide hulgas levinud tava ja internetiavarused pakuvad info kogumiseks lihtsaid võimalusi.
Kuigi kandidaadi enda kohta internetis avalikustatud andmete kogumiseks ei ole vaja nõusolekut, on hea tava inimest sellest siiski teavitada.
Kui tööandjale jääb silma vastuolulist või üllatavat infot, siis oleks mõistlik seda kandidaadiga arutada, sest puhta tõena ei saa seda alati võtta.
Võib alati ju juhtuda, et tegemist on näiteks tööle kandideerija nimekaimu või muu erandliku olukorraga.
Nii isikud, kes juba mõtlevad presidendiks kandideerimisele, kui ka need, kes ei ole veel sellele suunda võtnud, võiksid teha enda jaoks selgeks, mida sotsiaalvõrgustikes avalikustatud info jagamine võib endaga ideaalseks planeeritud tulevikus kaasa tuua.
Jagades oma isiklikke seisukohti, hoiakuid ja fotosid kujundame mainet, mis ei pruugi tulevase tööandja silmis olla just meie eelis.
TÖÖANDJA
Kontrollist võiks teatada
See, et tööandjad kandidaatide kohta internetist taustakontrolli teevad, on selge ja selle keelamine oleks sisuliselt tulutu. Samuti on pea võimatu kohustada tööandjat sellisest tegevusest teavitama, kuid see on väga soovitatav, teatas andmekaitse inspektsiooni pressiesindaja Stiina Liivrand.
Eeskätt peaks inimene ise mõtlema, millist infot enda kohta üles riputab.
Internetist võib leida ka informatsiooni, mille on üles pannud keegi teine ja mis ei ole õige, on vananenud või käib näiteks nimekaimu kohta.
Sestap oleme soovitanud tööandjail kandidaadile tutvustada, millise info põhjal otsus tehtaks, ütles Liivrand.
Inimesel on õigus tema kohta kogutavatest andmetest teadlik olla ja neid vajaduse korral parandada.
